Eesti ja Soome presidentide kõned nagu öö ja päev

Soome president Sauli Niinistö ja Eesti president Kersti Kaljulaid

Eesti ja Soome on samavanad ja naabrid, aga kui hinnata neid presidentide kõnede põhjal, siis on nad täiesti erinevatest kultuuridest, või isegi eri planeetidelt. Üks rõhutab traditsioone ja ühtehoidmist, minevikuga arvestamist, kahe jalaga maa peal olemist, teine hõljub kusagil pilvedes, kihutab traditsioone murdma ja minevikku unustama.

Üks püüab praegusel ebakindlal ajal sisendada inimestesse rahu ja kindlust, teine teatab, et mingit kindlust polegi mõtet otsida, vaid tuleb pea ees „sajaga” tundmatusse söösta, sest alanud on täiesti uus ajastu ja just „niimoodi hakkamegi elama”. President räägib tõemeeli, et tuleb hakata hullu panema, endal silmad peas kilamas. Mulle meenus tema kõne kuulates millegipärast EAS-i poolt tellitud nuttev siil, vabandust rändrahn, mis oli jutu järgi samuti väga „äge” ja „võimas”, aga mille sügavast tähendusest keegi eriti aru ei saanud.

No ma ei tea. Kui eeldada, et Eesti president on ikka veel täie aru juures, ja saab aru, et juhib riiki, mitte noorte lõkkeõhtut või seinalehe koosolekut, siis õhkub tema kõnest teatud paanikat ja peataolekut. Ebakindlust. Kui Soome president tõdeb, et senisel kursil püsimine on toonud edu, mistõttu tasub hoida rahvusvaheliselt keerulisel ajal kindlalt sama kõigile tuttavat kurssi, siis Eesti presidendil pole muud retsepti kui lihtsalt mingis teadmata suunas uhada, et ehk läheb täppi. Eeskujuks kõigile tõi president vihmas ja külmas neile antud korraldustele vastupidiselt „tantsupeo” korraldanud noored - ja lisas, et selline korraldustest üleastumine on ok, kuna kellelegi midagi kurja ei tehtud. Presidendi jutust võib siiski aru saada, et erinevalt omapäi tantsimisest noored valimistel neile pakutud võimalust ei kasutanud, aga siin on küllap täiskasvanud selles ise süüdi, mistõttu kutsub president noori üles otse presidendile elu-olu korraldamiseks oma ettepanekuid saatma.

Eesti presidendi mõtete peale pole muud teha kui käsi laiutades ohata ning tõdeda, et eks ole juba uhatud ja eksperimenteeritud küll viimased 26 aastat. Noored on saanud Eestis isegi peaministrina kätt harjutada, aga midagi head pole see kokkuvõttes kaasa toonud. Ühiskond on lõhenenud, kihistunud ja rahvas laiali jooksnud. Nüüd oleks lõpuks aeg istuda maha, korjata oma küla peale hulkuma läinud lapsed käekõrvale ja hakata inimese kombel elama.

Muidu riskitakse sellega, et Eestisse jääb alles üks hullunud president ja peale tema veel paar hullu-arsti või valvurit ning see ongi kõik.

Või mis?!

P.S. Kahju on ka sellest, et Eesti on minetanud oma kristlikud traditsioonid ja jooned nagu usk, lootus ja armastus ning see on asendunud mingi arusaamatu möginaga „uuest ajastust”. Meenutab kangesti komnoorte tegevust 70 aastat tagasi. Aga see on puhtalt minu enda subjektiivne tähelepanek.