Eesti peaks taotlema Euroopa Liidult nii sõjalist kui majandusabi

Ida-Euroopa kaart.

On täiesti selge ja fakt, et kõige rohkem kannatavad Venemaale kehtestatud sanktsioonidest ning sellega seotud kaubavahetuse piiramisest Venemaaga piirnevad riigid, need on siis Euroopa Liidu puhul Eesti, Läti ja Leedu. Nii otsene kui kaudne kahju on hiiglaslik, mis on muutnud Balti riigid nö surnud tsooniks. Naiivne on loota, et sellest väljapääsuks piisab Rail Balticu ehitusest - see vaid süvendab probleeme, sest inimestel on lihtsam lahkuda - pole vaja võtta ette kulukat lennureisi.

On täiesti selge, et ilma abi ja toetuseta muutuvad Eesti ja teised Balti riigid Kuuba-sarnaseks enklaaviks, kus inimeste ainus suur unistus ja mõte on lahkuda.

Pole aga kuulnud, et Eesti küsiks või EL pakuks mingit abi. Vastupidi, iga päev räägitakse ELi-poolse abi vähenemisest või sootuks ärakukkumisest, seda seoses Brexiti ja Eesti SKP jõudmisega 75 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Seejuures - NB! ei tähenda see SKP protsent Eesti elatustaseme paranemist, vaid seda, et ELi on juurde võetud terve rida väga vaeseid riike nagu Bulgaaria ja Rumeenia ning kavandatakse vastu võtta veel vaeseid riike nagu Albaania ja Kosovo, võibolla isegi Ukraina. Mis tähendab, et Eesti näeb vaid und neist toetustest, mida said, näiteks Iirimaa ja Lõuna-Euroopa riigid,  kes jõukaks üles ehitati. Nii nagu oli enne seda Saksa-, Prantsusmaa ja Itaaliaga, mille USA pärast sõda nn Marshalli plaani kaudu jõukaks üles ehitas, et vastu seista kommunistlikule süsteemile. Tänane reaalsus on see, et Eestist ei saa kunagi nii jõukat maad nagu Iirimaa.

Praegu arendadatakse ainult tuumik-Euroopat. Mistõttu Eesti jääbki vaeseks (seda on isegi Brüsselis tunnistatud, et enam pole võimalusi jõukaks arendamiseks), selliseks teise kategooria ELi-ks, perifeeriaks, kust kõik vähegi hakkajamad lahkuvad. Tuumik-Euroopa seda vaid soovibki, et ääremaad tühjaks jääks, sest suured majandused vajavad tööjõudu kohe praegu ja väga palju ning keegi ei soovi hakata inimesi Aafrikast sisse vedama. Ääremaad lastakse metsa kasvada - ka see ettepanek on Brüsselis välja öeldud, ning Eestis ongi hakatud metsade eest võitlema, kuigi näiteks 100 aastat tagasi oli metsi Eestis poole vähem kui praegu. Eesti kasvas metsa, sest talunikud küüditati Siberisse ning talukohad jäid tühjaks. Praegu seda lihtsalt enam ei mäletata.

Tegelikult on siin õigustatud see küsimus, mida paljud on hakanud küsima, et kas me sellist Eestit tahtsime. Ma võin täie vastutusega öelda, et 25 aastat tagasi, kui Eesti iseseisvus, oli olukord sootuks teine ja sellist olukorda nagu praegu valitseb keegi ei soovinud ega osanud ette näha. Keegi ei tahtnud sellist Eestit nagu see täna on. Kes vastupidist väidab, see valetab. Siis räägiti Venemaa liitumisest Euroopa Liiduga, viisavabadusest Venemaaga, Eestist kui Põhjamaade Singapurist ja ida-lääne sillast ja millest kõigest veel. Nüüd on aga seis selline, et sillast ja koostööst on asi kaugel - räägitakse hoopist sõjast Venemaa ja ELi riikide vahel. Ja Eesti NB! on selle võimaliku sõja eesliinil. Eesti võib oma jõuka Põhjamaade Singapuri-unistuse heaga maha matta. Hiina otsib väljapääsu Lääne-Euroopasse Soome tagant üle Põhja-Jäämere, sest senised marsruudid Lähis-Idas ja Ida-Euroopas on muutnud ebakindlaks ning see ebakindlus püsib veel arvatavalt aastakümneid.

See ongi põhjus, miks Eesti peaks küsima (kui EL ei oska ise pakkuda) nii sõjalist kui majanduslikku abi ja seda kiiremas korras. Sest vastasel korral jookseb Eesti lihtsalt inimestest tühjaks ning muutub vaeseks perifeeriaks, nagu täna on Kuuba. Ja pole mõte end lasta petta Eestit külastavate välismaalaste ilusatest juttudest - Kuuba ilusat loodust ja toredaid inimesi, sealseid tantse ja laule samuti kiidetakse, mis ei tähenda, et seal oleks hea elada. Olgu lisatud, et Vabaduse saare noored lauljad ja tantsijad on valmis oma kiidetud tantsud ja laulud vahetama päevapealt vabaduse vastu mõnel teisel saarel.

Seda tahtsin öelda. Tegudele!