Eesti kui Sparta. Alo ja Taso Kallastu mälestuseks. 100aastasele Eestile

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel on paslik mõelda sellele, kuhu me siis õigupoolest teel oleme. Kes olla tahame ja mis on meie SUUR IDEE. Kirjanik Mihkel Mutt kirjutas Postimehe arvamusloos, et tema arvates võiks selleks suureks ideeks olla allesjäämine. Täpsemalt ütles ta nõnda: „Aeg-ajalt on kuulda, et Eestil polevat enam suurt ideed, ja et seda oleks tarvis. Ma tunnen sel puhul alati hämmingut. Suur idee on ju olemas, igal sentimeetril, igas sekundis. Suur idee lausa hüüab näkku igal tänavanurgal. See on idee, et jääda Eestina alles, mitte kaduda nüüd, kus vabadus on käes.”

Muti öeldu jäi mind painama. Mõtlesin nendele sõnadele lausa mitu päeva. Siis sattusime Innoga vaatama ühe minu lemmikraamatu „1984” põhjal tehtud filmi, kus peategelane Winston Smith tõdeb, et tähtis ei ole ainult ellu jääda, vaid ka inimeseks jääda. Ka need sõnad jäid mind painama ja ma mõtlesin neile mitu päeva.

Täna, läbi krudiseva lume poest koju tulles tulid mulle meelde minu tädipojad Alo ja Taso Kallastu. Mu isal oli nimelt õde, Aino, kes oli temast üheksa aastat vanem, ja Alo ja Taso olidki Aino pojad. Aino kohtas Tartu Ülikooli esimestel kursustel õppides šarmantset noormeest nimega Huko Kallastu, kellesse armus niivõrd, et jättis mehe pärast ülikooli pooleli. Nad abiellusid ja neile sündis üksteise järel kaks poega.

Huko oli isamaaline mees, kuulus Omakaitsesse ja vihkas kõike võõrapärast. Minu isa Georgi kutsus ta näiteks mitte tema nime järgi, vaid Jüriks, sest nõnda olevat eestipärasem. Oma naise isasse Gustav Eduardisse suhtus Huko põlgusega, nimetades teda „nahahoidjaks”, sest too oli läinud koos oma noore naise Juliega revolutsiooni puhkedes Lõuna-Venemaale pakku ega osalenud, nagu ühele isamaalisele mehele kohane, Vabadussõjas. Usun, et mu isa liitus 44. aastal Eesti Leegioniga puhtalt seepärast, et näidata Huko Kallastule: Vaherid ei ole nahahoidjad.

Huko ja Aino õnn ei kestnud kaua. Huko leidis endale üsna varsti Tartust teise naise ja kolis Aino juurest ära. Poegi, Alot ja Tasot, võttis ta sellegipoolest iga natukese aja tagant enda juurde, kuna tahtis neid enda äranägemuse järgi kasvatada. Kasvatus Huko moodi tähendas seda, et poisid pidid magama külmas toas ning kõval asemel. Kuna neid toideti samuti askeetlikult, siis ei läinud kaua, kuni väikesed lapsed jäid raskelt haigeks. Kõigepealt suri Alo ja siis Taso. Aino püüdis teha kõik, mis tema võimuses, käis neid lausa haiglas imetamas, aga päästa ta neid enam ei suutnud. Pärast laste surma suri lühikese aja pärast ka Aino. Arvati, et tiisikusse, aga pigem murdunud südame pärast.

Huko ise oli oma kasvatusmeetodite üle uhke ning nimetas viisi, kuidas ta oma poegi kohtles, spartalikuks kasvatuseks. Spartalik kasvatus. Kes ajalugu tunneb, see teab, et Sparta oli Vana-Kreeka militaristlik linnriik, kus väikesi poisse ja tüdrukuid hakati juba maast-madalast treenima, et neist saaksid ühel päeval tublid sõdurid. Kus kõige tähtsamaks peeti füüsilist võimekust. Sellest tulenevalt olid olulised ka askeetlikud eluviisid - umbes nagu sõduril kasarmus, kus pole mitte midagi üleliigset.

Hukole avaldas Sparta suurt muljet ning ta tahtis, et ka tema poegadest kasvaksid mehed, kes on suutelised relva käes hoidma. Ta oli osalenud Võru vabastamisel 1941. aasta juulis, see oli teda palju mõjutanud. „Eestit ei ehitata kodus tukkujate, vaid relva kandvate meestega,” armastas ta öelda.

Huko Kallastule oli niisiis samuti tähtis, et Eesti alles jääks. See oli ka tema suur idee. Mingid muud ideed, nagu näiteks armastus, hellus, hoolivus ja laiemalt inimlikkus ei tulnud talle pähegi. Kes teisiti mõtles, oli tema arvates nahahoidja. Ja nõnda kasvatas ta ka oma lapsi.

Alo oli surres paariaastane ja Taso umbes aastane. Nad olid armsad väikesed poisid. Isa albumis on üks pilt, kus Alo naeratab oma sünnipäeval koos mängukaaslastega. Tal on jalas mummuline särk ja traksidega püksid. Teisel pildil lamab Alo pisikeses kirstus, käed risti rinnal. Juuksed lokkis, ka surmas. Ta näeb välja nagu väike ingel. Ja mulle tulevad meelde sõnad „spartalik kasvatus”, „Eestit ei ehitata kodus tukkujatega” ja „jääda Eestina alles.”

Ja ma mõtlen Alole ja Tasole, oma tädipoegadele, kes oleksid praegu seitsmekümneaastased mehed. Võib-olla reipad ja rõõmsad seitsmekümneaastased mehed. Võib-olla nad oleks põgenenud 44. aasta sügisel koos emaga üle mere Saksamaale nagu mu teine tädi Endla koos oma mehe Ruudi ja tütre Enega ja asunud elama Ameerikasse. Võib-olla. Kui nad ei oleks surnud väikeste lastena.

Kõik see, millest Mihkel Mutt räägib, kõik see Eestina alles jäämine on tore, aga tore ainult siis, kui sellele alles jäämisele lisandub ka INIMESEKS JÄÄMINE. Muidu ei ole see allesjäämine mitte kui midagi väärt. Muidu kuulen ma jälle isamaalise mehe Huko Kallastu häält, kes ütleb ka täna haruldaselt selge häälega, et Eestit ei ehitata kodus tukkujatega, ja nõuab ka tänapäeva lastele spartalikku kasvatust. Sest Eestit ehitatakse üksnes relva kanda suutvate meeste ja naistega.

Asi on selles, et nii nagu mujal ühiskondades, nii on ka Eestis inimesi, kes „tukuvad kodus” ja seda mitte oma süül. Inimesi, kes ei suuda ka parima tahtmise juures relva pihku võtta. Need inimesed on puuetega inimesed. Puuetega lapsed. Ning lisaks nendele ka vanad ja väetid.

Kui Eesti suureks ideeks on ainult Eestina alles jäämine, nagu Mihkel Mutt kirjutab, ja sellele ei lisandu INIMESEKS JÄÄMIST, siis tähendab see seda, et need looduse poolt „kodus tukkuma” määratud inimesed ohverdatakse. Et nad ei jääks relva kanda suutvatele inimestele jalgu ega takistaks neid nende võitluses.

Mõnes mõttes on Eesti juba neid inimesi ohverdama asunud. Puuetega lastelt võeti selle aasta alguses ära hügieenitoiminguteks vajalikud salvrätid, rehabilitatsiooniteenuseid ja mähkmete arvu vähendati. Ehk siis Huko Kallastule viidates võiks öelda, et Eesti on hakanud puuetega lapsi spartalikult kasvatama. Karmilt, askeetlikult, mitte millegi üleliigseta. Et nad mingil juhul arvama ei hakkaks, et nad siin sellistena nagu nad on oodatud ja vajalikud on. Niiskete salvrättide äravõtmist näiteks põhjendati sellega, et tegemist ei ole „eluks vajaliku asjaga.” Loomulikult, kui spartalikult mõelda, siis võib puudega lapse ema ju autosõidul püksi teinud lapse jooksujalu, süles kandes kaubanduskeskuse WCsse tassida ja ta seal kraani all puhtaks pesta. Mis sest, et laps ehk ei mahu enam WC mähkimislauale, kui seda seal üldse ongi. Põrand on WCs olemas ja lapse võib põrandal puhtaks küürida. Mis sest, et ta ehk seal külmal WC põrandal külmetab. Spartalik kasvatus seda tähendabki, et laps võib külmetada ja selle tulemusel haigeks jääda. Nii peabki, sest spartaliku kasvatuse ülesanne on juba varakult välja sõeluda, millised lapsed on võimelised karmides ja askeetlikes tingimustes ellu jääma. Sest nendest lastest saavad tulevikus sõdurid, kes suudavad relva kanda ja Eesti alles jäämise eest võidelda.

Kas panete tähele, kui väga Eesti poliitikud armastavad näidata end sportides? Selle eesmärk on süstida valijate alateadvusse sõnumit, et ka nemad ei ole kodus tukkujad, vaid võimelised vajadusel relva kandma. Ansip sõtkus jalgratast, Jürgen Ligi jookseb, Jüri Ratas mängib korvpalli. Kõik teevad midagi, et neid jumala eest nõrgaks ja abivajajaks ei peetaks. Ka Savisaar, Eesti poliitika suurkuju, kanti maha kohe pärast seda, kui temast ilmus pilt kanderaamil kiirabiautosse sisenemas. Ta ei olnud enam potentsiaalne sõdur, temast oli saanud kodus tukkuja. Ja kodus tukkujatele Eesti ei halasta, kodus tukkujad kantakse maha, neile sülitatakse peale ja tehakse igal võimalikul moel selgeks, et on kõige parem, kui nad võimalikult kiiresti maha sureks. Tasub ka meenutada Andrei Hvostovi sõnavõtte, kus ta kirjeldas oma tülgastust voodihaige ämma eest hoolitsemisel. Nõrgad ja abivajavad inimesed on Eesti ühiskondliku redeli kõige alumisel pulgal. Neile ulatatakse käsi vaid jõuluõhtul, sest eestlane on ebausklik inimene ega taha võimaliku Jumala viha alla sattuda. Sest Jumalasse eestlane hästi ei usu, aga kuna ta ei välista tema olemasolu 100 %, nagu ta ei välista 100 %liselt ka kivide ja kristallide imettegevat väge, siis mõtleb  ta, et vähemasti kord aastas ei võta tal tükki küljest ära olla kristlane.

Puuetega lapsed relva kanda ega sünnitada ei suuda, nad on samuti kodustukkujad, ja seepärast  ei ole neid Eestile vaja. Ka minu last ei ole Eestile vaja. Minu laps ei suuda kunagi relva kanda ega Eestile relva kandvaid sõdureid sünnitada. Seega vaatab Eesti temast üle, mööda ja läbi. Saja-aastane Eesti ei ole minu lapse Eesti. Saja-aastane Eesti, mille idee alles jäämine, on tervete ja tugevate laste Eesti. Minu laps ja paljud temasarnased ei jääks spartaliku kasvatuse järel suure tõenäosusega ellugi. Võib-olla see puuetega lastelt neile vajalike teenuste äravõtmise eesmärk ongi?

Mis on siis meie võimalus? Riigikogu liige Tiina Kangro, kel samuti puudega laps, näiteks ostis Portugali maja, ilmselt aru saades, et saja-aastane Eesti ei ole ka tema lapse Eesti. Võib-olla on see ka meie tee? Meil on üks laps veel, tavaline laps, aga ka teda ei tahaks ma kasvatada spartalikult. Ma ei taha, et ta peaks kunagi käes hoidma püssi või ronima tankidel nagu paljud väikesed eesti lapsed seda juba tähtpäevadel ja laatadel teevad. Ma tahan, et ta korjaks selle asemel lilli. Nii et võib-olla viib meie tee Eestist ära. Sellisel juhul kindlasti, kui Eesti suur idee saab olema allesjäämine ilma inimeseks jäämiseta.

Huvitav, millised inimesed, mehed oleksid saanud Alo ja Taso Kallastust? Kuidas nad oleksid võinud Eestile kasu ja kuulsust tuua, kui nad oleksid saanud kasvada spartaliku kasvatuseta, armastuse, helluse ja hoolivusega, ning ellu jäänud? Kes oleksid saanud nende lastest ja nende lastelastest?

Ja kui palju alosid ja tasosid peab praegu selle sama riiklikule tasemele jõudnud spartaliku kasvatuse tulemusena kannatama ja surema. Kõik selleks, et Eestina alles jääda.

_ _ _

Nüüd te küsite, mis sai Huko Kallastust. Läks muidugi 44. aastal rindele kui isamaaline mees, venelasele vastu? Pean pettumuse valmistama. Huko Kallastu, sel ajal Tartu kriminaalpolitseis töötanud 30-aastane mees lahkus esimesel võimalusel koos sakslasetega Saksamaale. Rindele, venelasele vastu läks minu isa, 17-aastane koolipoiss.

Pildil Alo oma viimaseks jäänud sünnipäeval, poisike paremal.