Lihtsustatult võib öelda, et Soomes on kõrged palgad ja hea elatustase seetõttu, et töötajad on omale head palgad välja võidelnud aastakümnete jooksul. See on paradoks, aga nii see on: töötajate aktiivsus on pannud ka ettevõtjad tegutsema. Aktiivne pool on Soomes kahtlemata töötajad, seda juba aastakümneid. Ettevõtjad tantsivad Soomes töötajate pilli järgi.
Eestis on vastupidi: töötajad on passiivsed ja ettevõtjad samuti lorud. Seetõttu on Eestis jätkuvalt madal elatustase ja madalad palgad. Ettevõtjatelt pole mõtet initsiatiivi oodata, sest nad hoiavad kümne küünega oma varast kinni, istuvad rahahunnikute otsas, piltlikult öeldes. Nad on arad ja ei julge midagi ette võtta.
Nii lihtne see ongi.
Olukorras, kus ettevõtjad on lorud, peavad töötajad ise haarama initsiatiivi, ja nõudma omale välja parema palga. Eestis võiks miinimumpalk olla vabalt 1000 eurot (mis on ikkagi poole madalam kui Soomes) ja keskmine palk 2000 euro ringis.
Eestis on loodetud ettevõtjate peale, aga elu on näidanud, et ettevõtjate peale ikka loota ei saa. Nad on selleks liiga lorud. Ja kui nii jätkub, siis jääbki Eesti vaeseks maaks, kus palgad 3-4 korda madalamad kui Soomes - hinnad seejuures samal ajal Soome tasemel.
1 kommentaar:
Ja siis loed Õhtulehest, kuidas eestlane Soomes vingub streigi tõttu ära jäänud tööpäeva pärast...
Mis toimub, kas 700 aastat kestnud orjust on ikka tugevasti eestlaste geneetikat suutnud moondada? Raskel masu ajal, kui oli valida halva ja väga halva töökoha vahel, kohtasin ühes orjaistanduslikus koopiaettevõttes šokeerivat nähtust: töö oli korraldatud nii geniaalselt, et orjad ise üksteise kõride kallal.
Valdur Mikita: "Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne..."
a.
Postita kommentaar