Niipalju siis bitcoinist

Väljavõte coindesk.com veebist.

Bitcoini miljonärid on oma miljonid kaotanud ja peavad nüüd uuesti päris raha teenima hakkama. Aga see bitcoin oli päris hea näide kogu sellest praegusest tehnoloogia-haibist, millest keegi suurt midagi ei taipa, aga kuhu kühveldatakse ohjeldamatult nii oma isiklikke kui maksumaksja miljoneid. Ma ei imesta, kui Eesti riigiasutused vargsi ka seda va bitcoini ostsid - räägiti lausa Eesti oma coinist.

Ok, digi iseenesest on hea ja õige asi, kui see aitab inimese elu kergemaks ja lihtsamaks teha ning mis peamine, aega, raha ja keskkonda säästa. Ses mõttes saan ma näiteks aru veebis edastatavast infost, mida ei pea välja trükkima. Samuti on omal kohal andmebaasid, mida eri asutused kasutavad, selle asemel et kartoteeke ülal pidada. Aga paljud rakendused, mis peaks inimese elu lihtsamaks tegema lihtsalt ei tööta. Nagu oli kunagi Nokia nutitelefonidega, mis olid igapidi vinged asjad, kõiksugu vilesid ja tehnoloogiat täis, mille juurde käis maru ilus jutt, aga mida ei olnud võimalik kasutada. Mis lihtsalt ei töötanud.

Eesti ID-kaardi jama näitas hästi, kui savijalgadel on kogu see kupatus. Nüüd oleks aeg uuesti maa peale tagasi tulla ja teha asju, mis töötavad. Teha mõni korralik töötav asi valmis ja siis sellega minna maailma. Mitte nii, et on e-riik, aga mitte miski ei tööta ja inimesed kulutavad oma aega ja närve mingi mõttetu sahmerdamise peale. Kus süsteemid ei tööta ja jooksevad kokku. Ja siis üritatakse seda jampsi ilusa jutuga veel teistele pähe määrida. Ma saan aru, et eesmärk on õilis, aga kui asjad ei tööta, siis tehakse kasu asemel kahju.

Tasub mõelda, et võibolla ei peagi riik olema nii keeruline, võibolla ei pea olema nii palju bürokraatiat, et seda on vaja mingi digi-asjandusega kogu aeg tuunida. Võibolla on mõistlik mõned asjad nii ümber kujundada, et asjad toimivad iseenesest ja inimene ei peaks andma üldse nii palju allkirju, isegi mitte digiallkirju. Näiteks Läänes põhineb suur osa ärist ja kokkulepetest usaldusel, selleks pole allkirju vajagi. Piisab käepigistusest või jah-sõnast. Vanasti, 100 aastat tagasi oli see Eestis ka nii. Isegi kodude uksi ei pandud lukku. Inimesed usaldasid teineteist. Asi muutus nõuka ajal, kui kadus usaldus ning tekkis meeletu bürokraatia, mis toimib siiamaani. Kus igale asjale on vaja panna allkiri, sest muidu võid kõigest ilma jääda, kuna kedagi usaldada ei saa. Võibolla tasuks Eestis võtta suund sinnapoole, et kasvatada usaldust ja vähendada bürokraatiat - mitte suruda kõike allkirja-põhiseks, stiilis, et kui mõne allkirja panemata unustad, siis oled kohe kas trellide taga või oma varast ilma.

Enamik sellest Eesti nn digist ja allkirjadest on tegelikkuses lihtlabane isiku tuvastamine. Aga kas selleks peab mingeid keerukaid blockchain-süsteeme ehitama ja kalleid kaarte välja lunastama, kui selle saab lihtsalt nutitelefoni-põhiselt parooli, sõrmejälje või silmaiirisega ära korraldada. Nii et vaatad korraks telefoni kaamerasse ja pangatehing tehtud või avaldus esitatud. Põhimõtteliselt saab ju ka perseaugu kaudu nina nuusata, aga kas sellel on sügavat mõtet, ja vastavat tehnoloogiat veel teistele toppida?