Üks lihtne pilt. Laps lillega. Ja ometigi vastakaid tundeid tekitav. Paljudele eestlastele meenuvad Pronksiöö ja sealt edasi Tallinna pommitamine, küüditamised ning Putini sõnad, et Nõukogude Liidu lagunemine oli katastroof. Tekkivad seosed on valdavalt negatiivsed ja seda mitte lapse, vaid lille pärast. Punase nelgi pärast.
Portugallastele sümboliseerib see pilt aga suurt rõõmupidu, 25. aprilli, mis rahvas kapten Maia juhtimisel Portugali pikalt, aastatel 1932-1974 juhtinud António de Oliveira Salazari julmale režiimile lõpu tegi. Vastuhakku alustasid sõjaväelased, kuid peatselt liitus nendega ka rahvas, ning oma nime, Revolução dos Cravos ehk Nelgirevolutsioon, sai ta seetõttu, et selle käigus ei tulistatud peaaegu et ühtegi pauku. Tankitorudesse pisteti hoopis punased nelgid, sarnased, mida hoiab pildil üheaastane Roosike.
Punased nelgid on Portugalis niisiis rõõmu, ühe pimeda, poliitilisi tagakiusamisi täis ajastu lõpu sümbol. Iga aasta 25. aprillil kogunevad portugallased, vanad ja noored, tänavatele, lehvitavad punaseid nelke, mida tänavatel jagatakse, marsivad rongkäigus mööda Avenida de Liberdadet ja hüüavad täiest kõrist: „25 de Abril sempre, fascismo nunca mais!” (25. aprill igavesti, ei fašismile alati!). Revolutsioonisündmustes osalenud memmed ja taadid on selle päeva kangelased. Nad marsivad noortega kõrvuti, laulavad revolutsioonilaulukesi, jagavad lastele lilli ja meenutavad rõõmsalt möödunut.
Kõik on lihtne. Mitte keegi ei taha, et võimule saaks uus Salazar, kes hakkaks jälle oma poliitilisi vastaseid arreteerima ja piinama. Seepärast on neil ka lihtne fašism hukka mõista. See seostub üheselt Salazariga.
Eestlaste jaoks on lugu keerulisem - fašism seostub Hitleriga ning Hitler oli ju see, kes eestlastele 41. aastal appi tuli. Hüva, tal olid oma huvid ja kes teab, mis tal eestlastega tegelikult plaanis oli, aga sel hetkel, kui paljude eestlaste pered olid punaste poolt ära tapetud või Siberisse saadetud, MÕJUSID Hitler ja natsid päästjatena. Eks ilmselt sellest tuleb ka paljude eestlaste praegune natslus ja põlgus antifašismi vastu. Kuna eestlased olid enne seda väga palju julmusi kogenud ja sakslased eestlaste vastu otseselt julmad polnud. Jah, nad olid julmad TEISTE vastu, aga nad polnud julmad MEIE vastu ja inimese maailmapilt on sageli paraku minakeskne.
Muidugi, see minakeskne maailmapilt kipub meid pahatihti petma, kuna see tähendab ühtlasi tunnelinägemist, vaatevälja kitsust. Võtame või selle tohutu paanika, mis läks lahti pärast Katrin Lusti saadet, kus näidati, kuis kamp vene noori peksab jalgadega küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid. Paljud, keda või kelle esivanemaid oli Siberisse küüditatud, tundsid end solvatuna ning see solvamine laiendati automaatselt kogu siinsele vene kogukonnale. Justkui oleks kõik eesti venelased korraga küüditatute mälestuseks süüdatud küünlaid peksnud. Küsiti, et aga mida teeks venelased, kui keegi läheks pronkssõduri taha pissile.
See on tegelikult väga vale küsimus, sest pronkssõduri taga on tegelikult juba pissil käidud. Mida, küsite. Aga just seda - 2007. aastal, kui pronkssõdur vägisi teise kohta veeti, siis käis kogu Eesti või vähemasti selle äraviimist pooldav osa piltlikult öeldes pronkssõduri taga pissil. Ehk näitas venelasele tema koha kätte. Sina mäleta oma vanaisa seal surnuaial, tead. See solvas venelasi sama palju või isegi rohkem, kui pronkssõduri taha pissimine. Et ühel on lubatud avalikult mäletada - küünlad küüditatutele keset Tallinna linna - , aga teisele mitte - pronkssõdur surnuaial, surnute keskel. Sellega anname justkui mõista, et ühe mälestus on elus ja värske, teise oma aga surnud ja maha maetud.
Nüüd käis kamp purjus vene noori piltlikult öeldes meie küüditatute küünalde peal pissil ning me tegime hullu kära. Et mida! Küüditatute mälestuse peale ei pissita!
Ma räägin, et minakeskne maailmapilt on väga ohtlik, sest sa näed enda kannatusi, aga sa ei näe teise kannatusi. Kuigi see teine on ka inimene ning tema ei ole sind ega sinu esivanemaid kuhugile küüditanud. Aga sa paned talle seda süüks, sest tal on võib-olla küüditajaga samasugune perekonnanimi või ta on temaga ühte nägu. Kõige tõenäolisemalt paned sa seda talle pahaks aga seepärast, et ta räägib küüditajatega ühte keelt. Kuid ka siin paned sa mööda, sest küüditajate seas oli väga palju eestlasi. Minu vanaema näiteks tahtis ära küüditada teine eestlane ja ta olekski ära küüditatud, kui teda poleks ära päästnud vene ohvitser.
Küüditamine on puudutanud ka minu perekonda. Minu isa arreteeriti 20-aastase noormehe, teise kursuse üliõpilasena, ja viidi kahe püssimehe vahel oma kodust ära, sest ta varjas oma isale kuulunud korteris onupojast metsavenda. Ta istus kaheksa aastat Vorkuta vangilaagris, kust vabanes pärast Stalini surma. Mu vanaisa Gustav Eduard Vaher saadeti asumisele Irkutskisse, kuid põgenes poole maa peal küüdirongi pealt ära, kui tunnimees vene külla piima järele läks, sõitis lühimaarongidega koju Eestisse tagasi ja varjas end kuni Stalini surmani naise juures kapi taga. Isa onutütar visati hävituspataljonlaste poolt oma lapseeas tütre nähes elusalt tulle. Isa onu, Tsooru metsavaht Otto Purru lasti koos naise ja väikse pojaga hävituspataljonlaste poolt maha.
See kõik on mu mälus alles, kuid sellegipoolest ei tundnud ma end sellest ühest küünalde peksmise episoodist solvatuna. Pingutasin, aga ei tundnud. Ma ei mõistnud seepärast ka Mart Helme juttu „vene impeeriumi eelsalgast.” Miks peaks üks pätitegu mind solvama? Jah, mu perekond on Stalini terrori all kannatanud, aga miks peaks ma sellepärast tavaliste venelaste peale viha kandma? Isegi mu isa ei kandnud. Mäletan lapsepõlvest, et iga kord, kui ta lehes Stalini pilti nägi, sodis ta tal vihaselt silmnäo ära, aga tavaliste venelastega sai alati hästi läbi. See laiem vaateväli tekkis tal Vorkutas, kus isal tekkis palju venelastest sõpru, ning ta sai aru, et kõige rohkem kannatasid Stalini terrori all venelased ise. Ma mõistan teda, sest ka ma ise oleks Stalini pildi ära sodinud, kui oleksin kaheksa aastat Vorkutas istunud, aga nagu tema, nii ei omista ka mina Stalini tegusid lihtsatele vene inimestele.
Kuid peale selle on mu mälus veel mu ingerlasest vanavanaema jutt sellest, kuidas tema mees Antti, kes töötas Peterburi raudteejaama Soome vaksalis, teadis ainsana, millal saabub rongiga Lenin ja läks talle sinna vastu, ning teine jutt sellest, kuidas mu vanavanaema õe Miina pere Soomes Leninit varjas, kui ta seal 1917. aasta suvel, enne revolutsiooni käis. Nad olid Soome kommunistid ja ma mõistan neid, sest ka ma ise oleks varjanud tulihingelist revolutsionääri. Täpselt nagu ma oleks varjanud küüditamistele vastu hakanud metsavenda.
Nii elavad mu peas kõrvuti lihtne kommunist ja kommunismi vastu võitleja ning ma olen nende mõlemaga rahu teinud. Sest neil mõlemal oli õigus - nad mõlemad võitlesid parema tuleviku pärast, inimeste eest ja õigluse nimel. Ainsad, kel õigus ei olnud ega ole, on need, kes üht või teist inimest või inimeste gruppi teistest alamaks peavad ning hävitama kutsuvad. Sellistel ei ole kunagi õigus ning nemad tuleb alati ning koheselt hukka mõista. Natsid tuleb alati hukka mõista.
Ma arvan, et isegi kui me ei suuda kunagi kokku leppida selles, kas 9. mai on võidupäev või mitte, siis ühes suudame ikka kokku leppida - et fašism, ideoloogia, mis tõstab rahvuse ja rassi inimesest kõrgemale, on halb. Inimeste alla surumine ja hävitamine on halvad, ükskõik, mis argumentidega neid ka ei õigustataks. No man is an island, nagu te teate, ja hingekella lüüakse sinule.
Öeldakse, et Ameerika on nagu üks hiiglaslik melting pot ehk sulatustünn, kuid ma arvan, et seda väljendit kõlbab tarvitada ka Eesti ajaloo kohta. Ka meil elavad ühes peres sageli sõbralikult kõrvu vana kommunist ja vana metsavend. Ainus vahe ses, et kui nõukaajal oli au sees vana kommunist, siis nüüd on vana metsavend. Kuid miks öelda, et üks on hea ja teine halb? Neil oli lihtsalt erinev maailmavaade, kuid lõppkokkuvõttes tahtsid lihtsad inimesed sama: inimväärset elu endale ja oma lastele. Ja see „sulatustünn” on meie tohutu rikkus, aga ainult siis, kui oskame seda õigesti kasutada ning IGA inimlikku mälestust väärtustada, elusa ja värskena hoida. Mitte ühegi mälestuse koht ei ole surnuaial, surnute keskel. Mitte ühtegi mälestust ei tohi sinna sundida.
Tähtis ei ole, mis munder sul seljas on. Mis värvi on su juuksed või su silmad. Või mis keelt sa kõneled. Tähtis on see, mis on sinu idee, mis on su eesmärk. Kas seisad vaid ühe rahvuse või kõikide oma maal elavate rahvuste eest. Kas näed lisaks rahvusele ja rassile ka inimest ning austad iga inimese soovi olla õnnelik. Lühidalt öeldes - kas näed oma vaateväljast kaugemale.
Seepärast, kui sa seda pilti vaatad, siis vaata kaugemale oma eelarvamustest. Ja võtagi seda punast nelki kui lihtsalt üht ilusat lille, mis sillutas ühele rahvale teed vabadusele. Ja mis tähistab ühe teise rahva jaoks nende vanaisade kangelaslikku võitlust oma isamaa ja vabaduse eest. Ja võib-olla kui veel kaugemale vaatad, siis passib sul seda lille ehk endalgi kätte võtta :).
Pildil Roosi kaks aastat tagasi Lissabonis, 25. aprillil, ühe revolutsioonisündmustes osalenud tädi antud lillega. Siin 25. aprilli plakat:
Ja graffiti kapten Maiast (mõlemad kujutised Wikipediast):
5 kommentaari:
угу. солнце светит всем.
Eesti põhiline probleem on suur vaesus ja ega see pidev vaenu õhutamine kedagi rikkamaks või edukamaks ei tee, pigem vastupidi. Pigem tuleb vaenutseminegi vaesusest, stiilis, et nälgivad inimesed lähevad kiskuma ühe leivapalukese pärast. Vaesed ja nälgivad inimesed pigem rebivad üksteist lõhki kui et koos tegutsedes jõukaks saavad.
Ei ole suuremaid vaenuõhutajaid eestimaal kui teie, perekond Tähismaa!
Ei, mingi lihtsate venelaste peale solvumine ei paku mulle ka pinget. Ma idealiseeri neid(et oiii, võrreldes eestlastega on venelased inimestena niiii head vms. - tegelikult on võivad venelaste omavahelised kaklused, näit. Piirissaarel, kus lõpuks külad põlesid, üsna julmad olla).
On hoopis üks teine asi, mis ühes raadiosaates ilusti ära seletati. Nimelt, et mis vahe oli Jeltsini ajal praegusega? Jeltsinil, kuigi ta polnud inimesena teab mis, oli ometigi stalinismi ja repressioonide vastane ja stalinismi vihkamine oli tal ilmselt siiras, kuna tema oma perekond või suguvõsa oli repressioonide läbi kannatanud. Seetõttu võitles ta arhiivide avamise eest jne. Tollel ajal hakkas venelaste hulgas vaikselt juba levima arusaam, et Stalinist ja represioonidest tuleb lahti öelda - et need on halvad minevikusündmused ja meie ütleme neist lahti. Mis oli muidugi Eestile väga soodne ja klappis enamusele eestlastele 5+. Kahjuks, kuigi Jeltsin ei sallinud KGB-d, ei saanud ta sellest jagu, sest see oli temast tugevam. Ühel hetkel (kui tervis oli läbi) oli Jeltsin sunnitud alla andma (ütlema, et tema järglane on Putin - vastutasuks ilmselt Putin lubas, et laseb Jeltsinil rahulikku pinispõlve pidada, KGB ei puutu teda.). No ja siis pöörati kõik tagasi, hakati kultiveerima hoopis teistsugust suhtumist - Stalin on ikkagi kangelane ning venelased ei pea temast eemalduma, repressioonid olid tühiasi jne.
Nii et see küünalde peksmise episood... vahutama venelaste suunas ma just ei kuku. Jah, eks muidugi ole häiriv mõte, et on jõude, kes keeravad üles lihtsaid venekeelseid teiste leinaküünalaid peksma. Venelased võiks ju repressioonidest lihtsalt eemalduda - et meie neid ei teinud, orgunnis tolleaegne nõukogude võim + viisid läbi kohapealesed nõukogude võimu käsilased. Mis meil, praegustel venekeelsetel, sellega pistmist - leinake, kui vajalikuks peate. Aga vat... keegi ei taha lasta neil ennast niimoodi eemaldada.
Eestlased (kuigi kunagi, jah, nähti saksa vägedes aitajaid ja puha)peavad üldheakskiidetud arusaama järgi fashismi kuritegusid halvaks pidama (kui keegi peksaks puruks fashismi ohvrile pandud küünla - no siis oldaks kohe eesti avaliku elu tegelased tuhka pähe riputamas, et "on häbi, et eestlaste seas on sellised jne. jne." - noh, ega see ei ole vale.)- venelased stalinismi kuritegusid justki ei pea, sest enampole Jeltsini aeg ja on teine meelsus, mis surub ka eesti venekeelsetele peale. Noh, jah - närviminek ja tänitama kukkumine muidugi ei aita, aga ega see meeldiv ka pole.
Ah ah meenub veel selline mälestus Soomes oleksu ajast. Külalistemaja, rahvuste poolest kirju üliõpilaste seltskond ealamas. Kuidagi läks jutt ajaloole ja hispaania tüdruk ütles midagi sellist, et Hitler oli küll jube aga Stalin vist parem? Selle peale vajusid eestalased ja poolakad vajusid näost ära, oli selline vaikusehetk, et öööö...ääää. Siis hakkasime seletama. Lõpuks ütles Hispaania türuk, et näe jah, ega nendeni selle maanurga (st.meie) ajaloost suurst midagi jõudnud ei ole - kuidagi liiga kauge. Et neil seal lõunas oli sel ajal hoopis teine värk, mis on neile väga oluline jne. Aga et huvitav teada saada.
Nii et - eks seda tule arvestada, et need lõunapoolsed on seal üsna teadmatukesed (kui nüüd võrrelda, siis rohkem teadmatud kui meie neist) ja eks neid tule jõudumööda valgustada. Kui ühes EL-s oleme, miks siis mitte isegi eestlastel neist selle eest,et näit. nende kooliprogrammis oleks stalinismi kuriteod sees jne.
Postita kommentaar