Kummatigi on puuetega laste abivahendite teema lahendus väga lihtne. Selleks peaksime selgeks mõtlema ühe küsimuse. Et mida me peame oluliseks. Kas seda, et puuetega lapsed - või üldse inimesed - on ka olulised ja me soovime, et ka nemad võiksid elada inimväärset elu. Või on meile olulisem valmistuda sõjaks Venemaaga ning suunata iga viimane kui võimalik sent kaitsekulutustesse. Sest ma arvan, et sinna need ratastoolid ja mähkmed lähevad. Sõjaks valmistumisse. Nüüd on vaja selgeks mõelda, kas see valitud tee ongi see, et me ohverdame puuetega inimesed parema relvastuse nimel. Ja kas see parem relvastus on seda ohvrit väärt või oleks äkki lihtsalt mõttekam valida Soome tee ja Venemaaga kuidagi läbi saada üritada.
Mina ise pooldan viimast, aga noh, ma olen ka soomlane:)
14 kommentaari:
Ja mis kasu on meile nendest puuetega lastest???
Puuetega lapsed on ka inimesed, nende vanemad armastavad neid ja puuetega lastel on samuti õigus õnnelikule elule.
No vot, täpselt :) Kuid siis oleks vast ilus puuetega laste vanematele öelda, et neil oleks mõistlik emigreeruda. Kuna Eesti valmistub sõjaks ning nad on kasutud, kuna neist ei saa kunagi relva kandvaid mehi ning naisi. Mitte jagada lubadusi, et üritame süsteemi muuta ja küll varsti saab. Kui on võetud suund sõjardlusele, siis tuleks see suund võtta ausalt, keerutamata. Nii jõuavad puuetega lapsi kasvatavad pered siit enne täristamise algust aegsasti ära.
eestist on mõistlik kõigil emigreeruda, kes sellist mõtet juba mõelnud on. selles konnatiigis ei muutu kunagi midagi, selleks pole vähimat lootustki.
aga kas te tõesti kujutate ette, et mõni valitsuse liige ütleks otse: "riik on täitsa perses, tõmmake nüüd kõik kähku minema!"??? :DDD
Uusi relvi on juba selleks vaja, et reserve ümberõppele kutsuda.
Saab rahva raha ümber jagada ja osa ...
Mina tahan, et mu lastel ja lapselastel oleks turvaline elada Venemaa külje all, kellest mul ei ole mingit põhjust midagi head oodata, ei ole nende puhul aidanud ka see, kui eestlased on nende ees koogutanud ja "püüdnud hästi läbi saada". Tuletame või meelde 1940. aasta nn juunikommuniste ja nende edasist saatust. Järelikult on põhjust loota pigem nn NATO vihmavarju peale ja sel puhul pole mul ka kahju, kui Eesti riik loovutab oma eelarvest 2% kaitsekulutustekes. Lollgi peaks aru saama, et kui panustaksime ka 20% või 80%, ei aitaks see kuidagimoodi meil - Eestil endal - valmistuda sõjaks Venemaaga, nagu siin blogis viimasel ajal püütakse selgeks teha. Et meie siis kavatseme Venemaale sõja kuulutada või kuidas? Mis puudutab nüüd puutega lapsi (üldse puuetega inimesi), siis muidugi on riik kohustatud neid abistama, aga eriti laste puhul ei saa ükski pere eeldada, et kogu töö peab ära tegema seesama riik, s.t need inimesed, kes oma maksurahaga ju riiki üleval hoiavad. Ikka enadal on ka vaja vaeva näha, nii nagu näevad oma perekonna pärast vaeva need, kellel on nö tavalapsed. Virisemise, vingumise ja riigi kirumisega ja Venemaa või Soome kiitmisega võib küll oma päevi õhtusse veeretada, aga palju sellest kasu tõuseb, eks see jäägu juba iga vingiviiuli enda otsustada.
Paradoksaalne, aga eesti rahva jaoks oli kõige viljakam aeg Vene tsaaririigi koosseisus, kui Venemaa pealinn asus Peterburis, see on küllalt Eesti külje all. Tänu sellele omandasid Eesti andekamad noored maailmalinnas hariduse ning aitasid sellega kaasa rahvuslikule ärkamisele. Peamine oli muidugi hea ja stabiilne aeg, mistõttu eestlaste arv 100 aasta jooksul mitmekordistus. Nii head aega kui oli tsaariaeg, pole Eesti ajaloos eestlaste jaoks kunagi olnud. Sakslasi sel ajal küll pitsitati, aga see oli eestlastele hea, kuna aitas kaasa eesti keele kasutamisele. Enne seda oli Eestis kogu asjaajamine saksakeelne.
Praegune aeg on eestlaste ajaloos kõige hullem aeg, võrreldav katku ja Põhjasõja ajaga, mil maa jäi kohati päris tühjaks. NATO vihmavari on ilus vaadata küll ja suured kaitsekulud, aga varsti pole enam neid, keda kaitsta. Lapsi ei sünni, sest kõik on kallis. Kõik on kallis, sest maksud on kõrged. Ja maksud on kõrged, sest palju raha läheb relvade ostmisse ja muude mõttetuste peale nagu see Rail Baltic.
Ja selle loogika järgi, et puuetega inimesi ei pea toetama, tuleks kõik pensionid samuti ära kaotada, sest vanureid peavad seaduse järgi ülal pidama lapsed, mitte riik. Millegipärast aga külvab riik pensionideks raha lausa lennukilt ja seal ei küsi keegi, et miks. Ja ikka vingutakse, et vähe. Põhjus on selles, et erinevalt lastest on pensionäridel valimisõigus ja samuti on vanurid ühiskonnas väga häälekad. Samas, kui pensionid ära kaotada, mis oleks õiglane, siis loksuks paljud asjad paika. Aga loomulikult seda ei juhtu, sest kõik poliitikud on võimule saanud pensionäride häältega. Asi läheb tulevikus üha hullemaks: vanurid söövad piltlikult öeldes oma lapsi.
Tulemus on see, et lapsi ei sünni, kõik noored lahkuvad ja pensionärid jäävad Eestisse lõpuks üksi, ilma mingi rahata. Tuleviku Eesti on nagu Andrei Hvostov ette kujutas: selline suur vanurite koloonia, kus teineteist kasitakse. Selle kõrval seisavad püssi- ja tankihunnikud, mida pole kellelegi vaja. See oleks lõpuks ka üsna hea õppetund kõigile, kuidas ei tohi asju ajada.
No kui Aadu eelmist euroliitu tegi, aeti enne muslasi ja juute ahju just puudelised.
Kes on öelnud, et puuetega inimesi ei pea toetama? Loe hoolega, mida enne kirjutasin: riik peab toetama, aga suur roll on siiski puudega laste vanematel endil. Nii nagu pensionärid on ennekõike omaenda ülalpidajad, kui aga oletame, et vanur läheb hooldekodusse ja ta oma rahast ei jätku seal elamiseks, peavad vahe kinni maksma lapsed - alles viimases järjekorras, kui lapsi ei ole või on neil tõesti mõjuv põhjus, miks nad maksta ei saa, teeb seda kohalik omavalitsus. Sama lugu on puuetega lastega. Kui sellisel lapsel pole vanemaid või on nad küll olemas, aga ei tule lapse eest hoolitsemisega toime, pole võimelised või ei soovi selleks raha teenida, saab tema elukohaks riigi - tegelikult ikka jälle maksumaksjate - rahastatav hooldekodu.
Innokesel ei tasuks ka unustada, et iga pensionär on oma pensioni tegelikult ikka ise välja teeninud oma sotsiaalmksust, mille võrra tal jäi osa palgast saamata, nii et kellegi armuanniga pole siin teps mitte tegemist. Kui sina oleks vaevunud iga kuu X summa kõrvale panema (või oleks see sinu eest pandud) ja nüüd keegi teataks, et see tuleb sinult ära võtta, ei jõuaks seda kisa keegi ära kuulata. Sama lugu pensionäridega. Huvitav, kui Irja isakene oleks elus, kas siis ka julgeks Inno siin teatada, et äiapapalt kui pensionärilt tuleb see "lennukilt külvatud" raha ära võtta ja hoopis Juulile (ehk siis tema emmele-issile) anda.
Kui ma neid kommentaare loen, siis ei imesta, et elu Eestis on omadega täiesti pekkis. Hooldekodus maksab lapse hooldus 1000 eurot kuus, ning kui laps on kehvema tervisega, siis haiglas 10 000 eurot kuus. Isegi arstid juba kurdavad, et tohutud summad kuluvad. Pole ime, et haigekassa on pankrotis. Millegipärast köetakse raha lennukilt hooldekodudesse, selle asemel, et lapsevanematele natuke rohkem maksta, et nad ära ei kustuks ja nad lapsi viimases hädas hooldekodusse ära ei annaks.
Vanurid pole Eestis kahjuks midagi oma sotsmaksust välja teeninud, sest nõuka ajal teenitud raha kirjutati pärast Eesti iseseisvumist kõik korstnasse ja iseseisvuse algul olid sissetulekud võrreldes praegusega praktiliselt olematud. Kõik endised säästud ja skeemid kadusid ühe hetkega ära. Vanurid on mitukümmend aastat elanud noorte kukil ja see koorem muutub iga aastaga üha raskemaks.
Eesti häda on selles, et pensione muudkui tõstetakse, igalt poolt mujalt tõmmatakse kokku. On selge, et see nali pikalt enam kesta ei saa.
Irja isa poleks kindlasti vaadanud rõõmuga pealt seda õudust, kuidas Eestis praegu lapsi süüakse. Ta oli selleks piisavalt tark.
Mis aga puutub „virisemisse” ja „hädaldamisse”, siis kas lapsevanem, kes oma lapse tervise pärast muretseb, on samuti hädaldaja ja viriseja? Eesti on mulle nagu oma laps, kelle käekäigu pärast on mul kogu aeg mure. Ainult täis idioot või Eesti vaenlane tunneb praeguse olukorra üle rahulolu, kus rahvaarv ja sündimus kukuvad kolinal, sisse veetakse migrante tont teab kust ning eesti lapsed on näljas. Eesti ja eesti rahva jaoks on praegune aeg täis katastroof. See on nagu lapsel on 41 palavik ja tal on krambid, sellise olukorra üle rõõmustamine on samaväärne, kui varemad ei tee haigest lapsest välja, istuvad teises toas ja vaatavad telekast seebiseriaali.
Inno, alati sõltub ju sellest kuidas oma elu vaadata. Kui võrrelda eluga Aafrikas ja Süürias, kus lapsed on sõjakeerises või näljas, on meil siin muinasjutumaa. Nii pikka vanemapuhkust nagu Eestis nt pole ju üheski teises Euroopa riigis. Mähkmete osas - pidamatusega pensionäridel on kogu aeg olnud mähkmetel limiit, kuigi kulub ilmselt rohkem kui 2 pakki kuus.
Eesti pole Aafrika ega Süüria, vaid Euroopa Liit, maailma jõukaim riik, kus kehtivad kõigile samad seadused ja elatustase peaks olema sama. On häbiväärne, et ühes Euroopa Liidu osas, Eestis lastakse inimestel vireleda. See näitab kohalike võimukandjate saamatust ja puudulikku tööd, ehk siis laiskust. Eesti on nii pisike, aga elatustase erineb kordades, umbes nagu Venemaal. Vaadatakse lihtsat pealt Eesti hääbumist.
EL saab Eestist vaikivat orjatööjõudu.
Kohalikud kupjad on seatud seda dresseerima ja seni saavad nad hakkama.
Postita kommentaar