Eestlastel puudub oskus kriisidest võitjana väljuda

Mäletate, kui Soome sattus kriisi kümmekond aastat tagasi?! Kus siis oli parastamist ja ilkumist, seda eriti Eestist. Räägiti sellest, kuidas heaoluühiskonna mudel on kokku kukkunud ja edaspidi hakkavad elama kõik nagu Eestis - tohutute kärbete tingimustes. Eesti juhtivad kommentaatorid eesotsas Anvar Samostiga rääkisid sellest, kuidas peatselt läheb Eesti Soomest mööda.

Nüüd on kümme aastat möödas, Soomes on sajandi suurim kriis seljatatud, ja mis naljakas, Soome on väljunud sellest tugevamana. Ent Eesti, kus väideti olevat kriis palju väiksem ja eeldused taastumiseks paremad, on vajunud sügavasse auku. Selle üheks tõestuseks on rahvaarv, mis Soomes on viimase kümnekonna aastaga umbes samapalju kasvanud kui Eestis kahanenud. Ehk siis Soomel, kellele ennustati hukku, on kümne aastaga saanud omale kümneid tuhandeid inimesi Eestist, kus pidi kõik olema kõige paremas korras.

Eesti tegi vea ja kaotas. Aga loomulikult seda ei tunnistata, nii nagu ei tunnistatud viga 1939. aastal, mil Eesti sõlmis Soome seljataga venelastega koostööleppe. Siis irvitati samuti soomlaste üle, et ega nad vastasseisu Venemaaga üle ei ela ja kaotavad. Selle, kas soomlased võitsid või kaotasid, jätan ma teiste otsustada, aga praegu räägitakse, et Eestile maksis okupatsiooniaeg pool miljonit sündimata last. Ja mis peamine ja valus - ka siis lahkus Eestist kümneid tuhandeid inimesi.

Nüüd tuuakse kogu maailmas esile hoopis Soomet, kus on maailmas kõige parem elada ja kus on kõige õnnelikumad inimesed. Eestist ei räägi enam keegi. Lõuna-Euroopa rahvad, kellele Eesti eeskujul suruti peale hiiglaslikud kärbed, ägavad siiani. Aga Soomes, kus jäeti kärped tegemata, areneb kõik kiiremini ja paremini kui kunagi varem. Soomes on igal aastal mõni miljardi dollari startupi exit, Eestis alles unistatatakse sinna jõudmisest. Mis me siis räägime, eksole. Viimase kriisi ajal on Soome Eestist veel rohkem ette ära läinud ja Eesti näiline hea seis püsib vaid eurotoetuste mõjul, mida tuli viimase 10 aasta jooksul igal aastal ligi miljard eurot.

10 miljardit eurot on suur raha, selle eest oleks saanud Eestile ja eesti rahvale uue hingamise anda, inimeste elamised korda teha, aga mis selle rahaga tehti - rajati, piltlikult öeldes külakiikesid küladesse, mis tänaseks on tühjaks jäänud ja kiiged heina sisse kasvanud. Ning lisaks aidati Toomas Hendrik Ilvese sugustel tähtsatel ninadel oma häärberid turismitalu rajamise sildi all viimase peale korda teha. Ainult et need ninad näitavad oma nägu Eestisse haruharva, neil on nagu vene oligarhidel elamine igal mandril. Nii see on, paraku. Rahvas laiemas plaanis seda raha ei näinud ega tundnud. Seda raha oleks olnud vaja neile, keda näidatakse Kodutunde saates, aga nagu Aafrikas, tõelistele abivajajatele Eestis abiraha ei jätkunud. Need rahad läksid kõige suurematele „sõpradele”, nagu multifilmis.

Laiemas plaanis oli ELi laienemine mõeldud kui uus Marshalli plaan, mis oli olnud edukas Lääne-Euroopas ja mis arvati aitavat järele ka Ida-Euroopa. Aga täna on näha, et see on läbi kukkunud. Kui vaadata näiteks Bulgaariat, siis isegi Venemaa paistab Ida-Euroopa kõrval tegija. Viga tehti sellega, et raha jagamise otsustamine anti kohalikele tegelastele, kes ei suutnud kiusatusele vastu panna ja selle oma taskusse pistsid. Vasakule läksid sajad miljonid, seda ka Eestis. Süüdlasi küll karistatakse, aga nagu see on - varastasid mitu miljonit, vara kantisid sõpradele ja sugulastele, istud oma aastakese ära ja tuled tegijana tagasi nagu maffiafilmis.

Mis edasi saab, selle peale ei taha mõeldagi. EL hakkab seoses Brexitiga toetusi kõrvasti käpima, kuna Suurbritannia oli varem suur pealemaksja. Suur paanika oli Eestis lahti, kui aktsiisidega seoses jäi laekumata 100 miljonit. See oli samahea kui katastroof. Aga kui jääb ära kümme korda rohkem, igal aastal miljard euroraha, ma ei taha ette kujutada, mis siis saab.

Kokkuvõttes võib öelda, et saatus on Eestile ja eestlastele ajaloos mänginud kätte mitmed olukorrad, kus on tulnud teha olulised otsused, aga millegipärast on eestlased osanud kõikidest kriisidest väljuda kaotajana. NLiidu lagunemine oli samuti kriis, kust oleks võinud välja tulla nii, et lapsi oleks sündinud varasemast rohkem ja rahvaarv oleks pööranud kasvule - ometi seda ei juhtunud ja laulva revolutsiooni suur põlvkond lasti üldse Eestist ära minna. NB! Nad lahkusid suures osas sinnasamma Soome, mis pidi olema hukule määratud.

P.S. Soome jaoks pole kriisidega toimetulek mitte mingi eriline rahvuslik omapära, vaid see on tulnud läbi valusate õppetundide. Sada aastat tagasi, 1918. aastal, kui eesti rahvas oma riiki alles asutas, möllas Soomes verine kodusõda, mille käigus tapsid soomlased teineteist ja pärast seda järgnes kättemaksulaine, kus inimesi ilma kohtuta maha lasti. Ent soomlased õppisid sellest, tunnistasid oma vigu, hiljem kommunistid rehabiliteeriti ja nad võitlesid nagu üks mees välisohu vastu. Alates sellest ajast on soomlased teinud asju üheskoos, kõik kriisid on seljatatud üheskoos ning tänu sellele, et seda on tehtud koos, kõiki kaasates, on neist kriisidest väljutud võitjana.

Kui Eestis räägitakse, et on esimene, teine ja kolmas Eesti, umbes nagu Ameerikas, kus kihistumine on suur, kus osa elab prügikasti kõrval ja teine osa maailma uhkeimates lossides, siis Soomes on üks Soome. Soomes pole kodutuid ja pole ka uhkeid losse. Ja nad on maailma kõige õnnelikumad! Kihistumist praktiliselt ei ole. Rikkamad maksavad heameelega peale, et vaesemad ei peaks närutama. Eestis räägitakse sugudevahelisest võrdsusest, aga terves ühiskonnas valitseb Eestis kõige suurem ebavõrdsus terves Euroopas.

Põhjamaade kui väikeriikide kogemus näitab, et väikeriik ei saa omale midagi muud lubada kui võrdset kohtlemist, sest väikeriigil pole võimalust ühtesid teistele eelistada - väikeriigi jaoks on iga inimene oluline. Vastupidine käitumine on väikeriigile hukatuslik. Võrdsustamine küll ei luba tippe eriti hellitada, aga võimaldab, nagu Soome kogemus näitab, tulla kriisidest välja võitjana. Ja Soomes on õpitud ka tippe hoidma - uue aja Soome miljonärid elavad Soomes ja maksavad uhkusega Soomes makse. Ameerika, kus on palju raha, aga suur ebavõrdsus, on näiteks praegu sügavas kriisis, seal on suured rahutused, tulistamised jne. Seda riigis, kus võimalused kriisiga toime tulemiseks on palju suuremad.

Eesti lahendus ei saa olla see, et kes hakkama ei saa, mingu minema. Nii ei jää lõpuks Eestisse enam mitte kedagi alles. Mitte kedagi. Poliitikute edu on läbi ajaloo mõõdetud sellega, kui palju on inimesi, see tähendab, millised tingimused on loodud lastele ja noortele peredele. Vastasel korral, ja juhul, kui kui Eesti jääb Euroopa Liitu, hakatakse inimesi vägisi sisse vedama, nii nagu ehitatakse praegu vägisi Rail Balticat. Ja see, ma kardan, on kriis, mida eestlased ei suuda enam üle elada.