Eestis on tavaks end tööga tappa, surnuks töötada. Seda peetakse suureks saavutuseks, kui inimene end surnuks töötab. Töö on inimese peamine mõõdupuu. Noorelt lahkunute puhul kiidetakse, et oli tubli tööloom. Näiteks end surnuks töötanud ajakirjanik Aarne Rannamäe on rahvuskangelane.
Võib aru saada, Eesti on protestantliku eetikaga maa, kus enesepiitsutamine, kaasa arvatud enda surnuks töötamine on au sees. Seda õhkub igal sammul, kes vähegi hinge tõmbab, neid peetakse muidusööjateks ja jäetakse kõigest, kaasa arvatud toidust ilma. Abi küsimine on kuritegu, kuni käed ja jalad on otsas. Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Tööd rabatakse raha ja asjade nimel, kannatavad peresuhted. Enamus abielusid lagunevad, seda paljuski töö tõttu. Inimesed panevad töösse oma vaba aja ja tervise.
Samas, kui nüüd vaadata praegust olukorda Eestis, siis tööd rabatakse rohkem kui kunagi varem, inimestel on raha ja asju rohkem kui varem, aga samas on loomulik, et ei jätku enam suure töörabamise juures aega ega võimalusi laste, tuleviku jaoks. Rabatakse tänases päevas tuleviku peale mõtlemata. Eesti tuleviku ühiskond on ilma inimesteta, aga see-eest on Eestis palju raha ja asju.
Protestantlik eetika on väga kasu-keskne, kõik taandub saadavalt kasule. Kõike tehakse kasu pärast. Varem tehti lapsi selleks, et neid odava tööjõuna kasutada, seetõttu eestlaste arv tõusis. Nüüd enam lapsi tööle panna ei tohi, seetõttu on kadunud ühiskondlik tellimus laste järele ja eesti rahvas sureb kiiresti välja. Ehk siis rahva seisukohalt on töörabamine, protestantlik eetika kuritegu. Elu on läinud noorte osas väga karmiks ja julmaks. Lapsi ei soovitata teha enne, kui koolid lõpetatud, oma elamine olemas ja pangaarvel korralik summa. Seetõttu naised enam enne 30. eluaastat ei sünnita ja pärast seda hakkab laste saamise tõenäosus kiiresti kahanema. Üha enamad soovivadki jääda lastetuks, sest nagu öeldud, lapsi enam tööle panna ei tohi. Lapsed on takistus, mis segab töörabamist, enda surnuks töötamist.
Eesti tuleviku seisukohalt on aga töö tegemine, enese surnuks töötamine kuritegu terve rahva suhtes. Kui pole inimesi, pole lapsi, pole eesti rahvast. Ainult raha ja asjad riiki üleval ei hoia.
1 kommentaar:
Aga paratamatult on raha elus oluline. Miks siis üldse rabatakse? Mina põletasin end raha teenimise nimel pealinnas ära ja kolisin metsa. Siin on raha mänguvahendina vähem vaja, aga seda on vaja, sest elektri hind kallineb ja neti eest peab ka maksma.
Rootsi pankurid võivad öelda, et raha pole oluline, sest nad on eestlastel naha üle kõrvade tõmmanud. Mul ajas juba siis karvad turri, kui teatati, et kõik kodanikud peavad Hansapangas arve avama, sest palk kantakse panka. Ja ei möödunudki palju aega, kui pank Karlssonitele maha parseldati. Eelnevalt olid mu vanemad juba kõrbenud Maapangaga, mida eestlane usaldas. Oma näruse Maapanga kompensatsiooni paigutasid EVEAsse ja jäid sellest ka ilma...
Nüüd maakana avastasin, et ka maakate pisikesed säästud kraabib svensson oma taskusse. Niiet ma ei tööta end surnuks, vaid nälgin surnuks.
Postita kommentaar