laupäev, 21. juuli 2018

Riigi võimetus vägivalda ohjeldada viib omakohtuni

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti riik on võimetu ohjeldama vägivalda, mistõttu on vägivald muutunud igapäevaseks. Naised peksavad mehi ja mehed naisi, käib üks ohjeldamatu tümitamine. Eestis on kombeks, et nendest asjadest ei räägita ja kuna ei räägita, siis justkui pole probleemi. Ent väiksemas ringis kõik räägivad ja sosistavad, tegelikult kõik teavad, mis toimub, aga midagi ette ei võeta. Kuna peksa saamine on häbiasi, millega tegeleb igaüks omaette õhtuti teki all, üksinda nuttes. Läbipekstute kohta öeldakse, et „oligi ära teeninud”, või „ju siis oli süüdi” või et „ei suutnud end kehtestada”. Ma tean, sest olen seda kõike ise vahetult näinud ja kogenud. Vägivalla ohvrit ei kaitse keegi. Lihtsalt nii on. Ohvri juttu ei usuta, sellele vaadatakse läbi sõrmede. Selline on laias laastus Eesti ühiskond: jagunedes peksjateks ja peksa saajateks. Ühiskonnas kehtib karm vanglakord: kui sa ise teist ei peksa, siis saad peksa. Kõik algab lasteaiast, kus õpitakse esimese asjana ära teisele liiva silma loopimine - kui ise ei loobi, siis loobitakse sulle. Lasteaia õpetajad vaatavad seda vaikides pealt, kuidas lapsed end juba varakult kehtestama õpivad.

Ja siis on ühiskonnas meeletud pinged, mida kirjeldab Sass Henno, et kui tuleb võimalus, siis klaarib vägivallatsejatega arved. Ning võib arvata, et ka vägivallatsejad ihuvad juba rusikat või nuga nende suhtes, kes on nende kohta midagi rääkinud. Seetõttu pole ime, et Eestis oodatakse pikisilmi sõda - mitte selleks, et välisvaenlasega võidelda, vaid et omaenda elus arved klaarida. Sestap võib mõista seda, miks Eesti president Konstantin Päts 1939. aastal otsustada vaenlasele vastu minemise asemel inimestelt hoopis relvad kokku korjata - selleks, et vältida suurt omavahelist arveteõiendamist.

Eesti ühiskond laiemas plaanis ei julge vägivalla teemat puutuda, sellega ei tegeleta, sellele vaadatakse läbi sõrmede, kuna probleem on nii lai, et kardetakse, et kui kõik asjad välja tuua, kui neid uurima hakata, siis kukub ühiskond kokku. Ning asjadel lastakse lihtsalt isevoolu teed minna, lootuses, et ehk kunagi paraneb. See võib nii ollagi. Aga samas, kui asjaga ei tegeleta, siis sagenevad sellised omakohtu juhtumid nagu oli muusik Kõmmariga. Kus naise uus kavaler ta lihtsalt vastu aeda surnuks sõitis. Kus ohvrid võtavad kätte ja vägivallatsejale otsa peale teevad.

Eesti riigi võimetus vägivalda ohjeldada toob kaasa omakohtu. Ja võibolla polegi see halb, nagu Sass Henno kirjutab, vägivallatseja hukkamist õigustades. Kui riik ei suuda vägivallale piiri panna, siis tuleb seda teha kodanikualgatuse korras.

Kommentaare ei ole: