Robotid on jõudnud igale poole, isegi meditsiini, kus operatsioone teevad arstide asemel robotid. Üks arst saab jälgida mitmekümne roboti tööd. Lapsi aitavad tulevikus ilmale robotid. Poodides juba asendavad kassapidajaid robotid. Autosid juhivad ja parandavad tulevikus robotid. Tuleviku maju ehitavad või prindivad robotid.
Varem või hiljem võtavad arenenud maailmas robotid üle kõik käsitöö - haamri viibutamine, labida liigutamine ja isegi malemäng on juba robotite pärusmaa. Kus robotid suudavad olla inimesest palju edukamad.
Mis siis inimesele jääb? Need on valdkonnad, kus robotid inimest lüüa ei suuda. See on loovus ja uudishimu. Ilu ja rõõm.
Inimesel pole mõtet robotitega võistelda, näiteks tööstuses, see on ette kaotatud võitlus.
Kui vaadata, kes tänapäeval kõige rohkem teenivad, siis on need just loojad, kes uusi asju välja mõtlevad. Või mõtlevad välja teistsuguseid lahendusi.
Kui nüüd mõelda, keda koolitatakse praegu lasteaedades ja koolides, kas nad on loojad või robotid? On selge, et praegune haridussüsteem vajab tõsist reformi, sest traditsioonilise haridusega pole tulevikus midagi peale hakata. Või mis?!
1 kommentaar:
Hariduse vormi üle võib vaielda (olid ju tigedad karjuvad õpetajad jms. negatiivne), kuid sisuliselt oli see tradistiooniline haridus tugev.
Näen, kuidas, minu isa ja mees tunnevad ennast masinate ja tehnoloogia ajastul nagu kalad vees, kuna nad viitsisid omal ajal koolis ja ülikoolis füüsika-tehnika ained korralikult omandada. Sellest tugevast põhjast, mis nad said, on neil palju kasu nüüd.
Ei saa öelda, et traditsiooniline kool + ülikool oleks minu mehe ja isa lollideks labidameesteks/käsutäitjateks ette valmistanud, kellel robotite ajastul polegi enam midagi teha.
Postita kommentaar