Eestis küll õhutatakse inimesi riske võtma ja näiteks ettevõtlusega alustama, aga ei räägita sellest, mis juhtub, kui ebaõnnestud. Siis pekstakse sind pikali ja tallatakse surnuks. Nii on, kui vaadata kasvõi näiteks pankrotistunud ettevõtjaid. Neid jäädaksegi materdama. Kaitset ei paku keegi.
Kui USA-s ei võeta tõsiselt ettevõtjat, kes pole pankrotti läbi teinud, siis Eestis ei tee pankrotis käinud ettevõtjaga enam keegi tegemist. Keegi ei julge. Sest kõik teavad, et panktoris ettevõtja on täiesti maha tambitud. Eestis on sul äris ainult üks elu. Kui selle kaotad, on kõik.
Ja see ei puuduta ainult äri. Kui näiteks Eestis abiellud ja see ei õnnestu, siis pärast lahutust tallatakse sind jalge alla. Eriti veel, kui oled mees. Sult võetakse lapsed ja vara, määratakse kaela hiigelsuur elatis ja kui seda ei jõua maksta, siis pannakse vangi.
Ma ei tea ühtegi teist kohta maailmas, kus ebaõnnestumist sedamoodi karistatakse. Ausalt, sellist teist kohta pole olemas.
Ja mitte ainult. Võrumaal oli ettevõtja Edgar Kolts. Hakkas ise kodus köögilaua taga moose tegema, olid väga maitsvad moosid. Käisin neid kümmekond aastat tagasi teisest Eesti otsast ostmas.
Edgar tegi oma tööd südamega ja tooted maitsesid hästi. Siis aga oli ühel päeval mehel hoovis mitukümmend ametnikku, kõigist võimalikest asutustest, ja kottisid meest nii, et ta sai insuldi. Millest mees ei toibunudki ja kustus mõne aastaga. Tore ettevõte lihtsalt hävitati ära. Keegi meest ei aidanud.
Miks see nii oli? Sest Eestisse on jäänud väga vähe ettevõtjaid, aga ametnike armee on kiiresti kasvanud, seda eriti pärast Euroopa Liiduga liitumist. Euroopa Liit on aga ametnike ja bürokraatia paradiis, teist nii bürokraatlikku ja ettevõtja-vaenulikku keskkonda pole maailmas olemas. Eestis on asi eriti hull, sest riik on väga pisike, ühe linnaosa mõõtu ja ametnikke tuhandeid. Pea iga ettevõtja kohta on üks ametnik. Kes otsivad omale igapäevaselt tööd.
Või võtame sellise lihtsa asja nagu autosõidu. Eestis liigub maanteedel imevähe autosid võrreldes muude maadega, mõned üksikud, kui Tallinn-Tartu tee välja arvata. Teed on tühjad, aga nende tühjade teede ääres passivad sajad politseinikud igapäevaselt. Passivad ja mõõdavad kiirust. Sest neil pole midagi muud teha. Põhjenduseks tuuakse, et sellega parandatakse liiklust. Aga liiklust Eestis ju pole! Ja inimesi sureb ikka nagu kärbseid, kõige selle tohutu parandamise ja kontrollimise peale. Sest see, miks inimesed teedel hukkuvad, selle põhjused on kahe kõrva vahel, mitte liikluses. Inimeste mõtlemin on sassis. Miks ta on sassis? Sest igapäevaselt käib üks kottimine. Kui sind mitukümmend ametnikku ühe päevaga läbi tõmbavad, siis pole ime, et tahad end vastu puud surnuks kihutada.
Või pole see nii?!
P.S. Ametnikud peaks ideaalis olema inimeste abilised, tugi-isikud ja teenindajad. Mõelgem selle peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar