Kes tahtis üle kõige õppida õigusteadust, aga ei tahtnud õppida nõukogude õigust ja läks seepärast hoopis metsandust õppima. Ja kes varjas oma isale kuuluva maja korteris onupojast metsavenda, kuigi see tõi temale kaasa banditismi paragrahvi ning vangipõlve Vorkutas, mis katkestasid kaheksaks aastaks ta õpingud ülikoolis.
Ja kes seal Vorkutas kiiresti vene keele ära õppis ja metsatöödelt kontoritööle pääses. Ja kes pärast vangistuse lõppu läks esimese asjana EPA toonase rektori Minna Klementi jutule ja palus naeratades luba õpinguid jätkata. Ja ta mitte ainult ei jätkanud õpinguid, vaid õppis nii hästi, et sai kõrgendatud stipendiumi.
Pärast ülikooli lõpetamist suunati mu isa tööle Rakvere Metsamajandisse, kus ta tõusis kiiresti metsapunkti juhatajaks ja pärast seda direktori asetäitjaks. Oleks tõusnud ka direktoriks. Ainus tingimus - astuda parteisse. Isa keeldus, põhjendades seda oma partei moraalinormidega mitte kokku käivate eluviisidega, ja jäi edasi direktori asetäitjaks. 60ndate lõpul lasti teda külla oma õele, kes oli pärast Eestist põgenemist Saksamaale jõudnud ning valinud seal uueks kodumaaks Ameerika Ühendriigid. Õde tegi talle ettepaneku Ameerikasse jääda ja õemees pakkus isegi oma firmas tööd. Isa keeldus ja tuli tagasi Eestisse, oma pere juurde.
Minule ei rääkinud isa oma minevikust kunagi. Lasi mul uhkelt oktoobrilaps ja pioneer olla ning võttis isegi Metsamajandi oktoobri- ja maiparaadile kaasa, esiritta marssima. Ma olen talle selle eest tagantjärele väga tänulik. Alles siis, kui Keila lahingute uurija, ajaloolane Mati Mandel meile külla tuli ja isa võitluste kohta küsis, sai mulle selgeks, kuidas olid lood tegelikult. Et isa oleks äärepealt sealsamas Keila all surma saanud ja et ta oli pidanud oma minevikku nii pikka aega salajas hoidma. Kui isalt küsisin, miks ta mulle varem ei rääkinud, ütles ta, et ei tahtnud mu rõõmu rikkuda.
Ma mõtlen oma isale ja ma mõtlen, et see on suur oskus - kohaneda oludega ja säilitada samas oma südametunnistus. Mitte teha asju, mida sa oma südames õigeks ei pea, aga osata siiski elada edasi ka siis, kui sõjad on peetud ja relvad maha pandud. Jääda ka siis inimeseks.
Ma tunnen, et just sellisest oskusest, oskusest kohaneda ja samas inimeseks jääda, on meil Eestis praegu kõige enam puudu. Oskusest naeratada ka neile, kelle vaated sinu omadega ei ühti, ja võita naeratades nende südamed.
Minu isa oskas seda. Ma olin võlutud sellest, kuidas inimeste südamed temaga suheldes sulasid. Kui ta linna jalutama läks, siis ületasid inimesed selle pärast teed, et tal kätt suruda. Et tema naeratust lähedalt näha. Nii ülemused kui lihttöölised, eestlased kui venelased, sest ta ei teinud inimestel vahet ja puhus kõikidega lahkelt juttu.
Ma mõtlen, et tegelikult see ongi see, mis määrab ära, kuidas meil, eestlastel, tulevikus läheb. Kas meid austatakse või põlatakse. Kas meile avanevad uksed või need suletakse meie ees. Kas me saame sõja või rahu. Just see - oskus kohaneda, aga jääda samaks iseendaks.
Pildil mu isa 2006. aasta sügisel 79-aastasena, teel Keila lahingu aastapäevale.
