Kas te olete seda tähele pannud, et praktiliselt kõik parteid võistlevad neil valimistel selle nimel, kes suudab olla kõige kurjem. Kandidaatidel on kulm kortsus ja nad kõnelevad tõsisel, isegi ähvardaval toonil. Kõik oleks justkui kõigiga sõjas ja võitlus näib käivat mitte esimese veretilga, vaid surmani.
Huvitav, miks see nii on? Kas see on aja märk või Eesti omapära, et enam ei võidelda esimese veretilgani? Miks on just nüüd oluline olla kuri? Nii kuri kui vähegi olla saab. Iga hinna eest kurjem kui konkurent?
Kas parteid on mõistnud, et valijat tõmbab nüüd kurjuse poole? Et mida kurjem sa oled, seda rohkem hääli saad? Ja kui oled leebe, hell ja heatahtlik, siis hävid?
Samas mina tahaks naeratusi, päikest ja linnulaulu. Külm tundub siin Eestis ja ma kardan, et külmemaks läheb.
P.S. Panen meelega sellise naeratava pildi, et saaks natuke soojem :D
P.S. Panen meelega sellise naeratava pildi, et saaks natuke soojem :D
4 kommentaari:
Väga inimlik ja ka feministlik tõdemus. Autor sobiks riigitüüride juurde Eestit elamisväärsemaks muutma! Ambitsioonikad keskpärasused Kallas, Simson, Sikkut, Kaljurand temale konkurentsi küll ei suudaks pakkuda.
Alustada võiks peaprokurörina, kes uurimistega selgitaks välja, kuhu meie riigist kaob jõukus? Siis hakata sotsiaalministrina ülejäävat raha õigesti jaotama.
Ego muudab kurjaks võimujanu ja võimetus end maksma panna.
Kõige popim on praegu kõike kritiseerida. See ka justkui näitab, et halvustaja ühiskonna untsukeerajate hulka ei kuulu.
Südametute sotsiopaatide edetabelit juhib kahjuks perekond EKRE.
Leebematest/muhedamatest meenub praegu ainult Erki Savisaar.
Erki Savisaar on tõesti tore inimene :)
Aga EKRE ei ole kindlasti kurjem kui Reformierakond või sotsid (erandid Ivari Padar ja Inara Luigas). Isegi Vabaerakond on huvitaval kombel kurjaks läinud.
Postita kommentaar