Valimised lähenevad ähvardava hooga ning kampaania käib täistuuridel. Kõik parteid sülgavad konkurentide pihta tuld ning üritavad üksteise võidu tõestada, kuidas just nemad „kõigi” eest hoolitsevad. Sellises olukorras võib täitsa hulluks minna. Valida võiks justkui kõiki ja samas mitte kedagi, eks? Minul igatahes on küll vahepeal selline tunne.
Siis on alati mõistlik rahuneda ning kainelt kaalutleda. Ja mõelda selle üle, keda ja milliseid vaateid need parteid tegelikult esindavad.
Mina isiklikult olen end alati liberaaliks pidanud. Mulle ei meeldi, kui mulle ette kirjutatakse, mida mina tegema pean, ja ma ei taha ka kellelegi teisele midagi ette kirjutada. Igaühel peab olema õigus mõelda ja öelda seda, mida ta õigeks peab, ning elada just nii nagu talle meeldib - seaduste raames muidugi, aga ikka.
Varem meeldis mulle Keskerakond, kuna tundus esindavat just sellist inimese isiklikku vabadust toetavat maailmavaadet. Aga siis tuli Mailis Reps oma kohustusliku lasteaia jutuga ja see on selle põhimõttega risti vastuolus.
Sotsid oleks ka justkui liberaalid, vasakliberaalid, aga neil on jälle liberaalsuse põhimõttega vastuolus kõrge alkoholiaktsiisi kehtestamine, mis sunnib inimesi Lätti käraka järele sõitma. Ma ise ei tarvita alkoholi peaaegu üldse, pole sellist huvi, aga MIND HÄIRIB, et inimeste vabadusi nii räigelt piiratakse. Ja mis jutt joomarluse ohjeldamisest, palun? Kes on enne kuulnud joodikust, kel on võimalik pudelit käest ära võtta ja kes siis enam ei joo? Ma ükskord üritasin, viskasin ühe elukaaslase konjakipudeli aknast välja. Ta koukis endal lihtsalt võidurõõmsalt uue pudeli põuest ja jõi edasi. Ainus saavutatud tulemus - ta oli minu peale hirmus vihane. Edaspidi otsisin endale selliseid elukaaslasi, kes alkoholi ei tarvitanud või tarvitasid vähe. Ning minu veendumus isikliku vabaduse, ka joomise vabaduse olulisusest süvenes veelgi.
Isamaa. Isamaa on rahvuslik ja konservatiivne, aga vähemasti on ta seda ausalt ega üritagi muud väita. Ja see on kindlasti parem kui liberaal, kes teeb nägu, et on liberaal, aga käitub tegelikult hoopis nagu padukonservatiiv.
Reformierakond. Viimane lause puudutabki tegelikult kõige rohkem Reformierakonda. Politoloog Tõnis Saarts kirjutas kolmapäevases Õhtulehes Reformi kohta nii: „Uus rahvusliku suletuse-avatuse lõhe on erakonna liikmed ja toetajad kaheks leeriks jaganud: ühed tahaksid surfata hoogu koguva väärtuskonservatismi laineharjadel, teiste liberaalsed geenid aga ei luba põhimõtteliselt selle mänguga kaasa minna. Tulemuseks ongi, et väidetavalt Eesti kõige liberaalsem erakond ei julgenud rändepakti suhtes mingit seisukohta võtta.” See võtab ka minu mõtted väga hästi kokku. Ja just sellepärast on mul liberaaline raske Reformierakonna poolt häält anda - kuna ma ei tea, kas ma saan rahvusliku suletuse või avatuse.
EKRE. EKRE on aus. Aus ja vihane. Ausalt vihane. Ja muidugi konservatiivne, mistõttu mul on raske liberaalina nende kõiki mõtteid toetada, aga täpselt nagu Isamaagi, on nad vähemasti ausad ning see maksab ka midagi.
Vabaerakond, Elu200, Elurikkuse Erakond, Rohelised. Toredad parteid kõik, aga kuna ühegi puhul pole lõpuni selge, kas nad on liberaalid või konservatiivid, siis mind ei tõmba ükski. Mulle meeldib selgus. Selgus, ausus ja läbipaistvus. Pigem aus konservatiiv kui valelik liberaal :)
Minu soovitus olekski valida selgeid sõnumiga ausaid ja läbipaistvaid erakondi.
Pildil on teie entusiastlik analüütik Portugalis blogimise vahepeal kohvipausi tegemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar