Küüditamisest

Räägin siis ka oma pere lood küüditamiste kohta :) Minu vanaema Julie Eveline oli Osula kooli juhataja ning õpetaja. Teda taheti ära viia ühe eestlasest Osula mehe kaebuse põhjal. Kui vanaemale järele tuldi, siis hakkas vanaema nutma. Vene ohvitseril hakkas tast hale ja ta ütles: „Hea küll, mine koju ära, ma tulen sulle pärast ise järele.” Vanaema läks koju, aga järele ei tulnud talle enam keegi.

Minu vanaisa, majaomanik Gustav Eduard pandi Irkutskisse viivale rongile. Aga kui rong Ufa kanti jõudis, tegi ta peatuse ja valvur ütles mu vanaisale: „Mine too külast piima.” Vanaisa ütles, et ei lähe. „Sa lased mu ju siis selja tagant maha.” Valvur läks ise ja vanaisa kasutas kohe juhust. Koos ühe noore eesti poisiga hüpati küüdirongi pealt maha ja liduti metsa. Keegi muu kaasa tulla ei julenud. Pandi endale Lenini märgid rinda ja sõideti lühimaarongidega läbi Venemaa. Mõlemad mehed jõudsid õnnelikult koju. Vanaisa varjas end kuni Stalini surmani Osulas oma naise kapi taga. Mõlemad surid 70. aastatel.

Pildil on ka nende lapsed - vasakult Aino, kelle piinas surnuks tema mees, eestlasest kriminaalpolitseinik; keskel Eesti Leegionis võidelnud ja kaheksa aastat metsavenna varjamise pärast Vorkuta vangilaagris istunud Georg ning 1944. aastal üle mere Saksamaale põgenenud Endla. Tema mees Rudolf töötas poliitilises politseis ehk tänapäeva mõistes Kapos.

Lugusid on erinevaid ja iga rahva hulgas on nii häid kui halbu inimesi. Ärge kunagi demoniseerige rahvust.