Isa mälestused 2

„Meie aga otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu.

Kuulsime, et sakslased põgenevad ning admiral Pitka organiseerib vastupanu. Nõnda siis liikusimegi umbes paarisajamehelise grupiga Keilasse. See oli 21. septembril 1944. aastal.

Kui liikusime Keila suunas, sõitis meile vastu paari sõidumasinaga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas Soodla.

Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume. Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu.

See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse,kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses.Osa neist, sealhulgas mina, suunati Keilast Tallinna pooleHüürule,kus ööbisime ühes vanas vesiveskis.

Järgmisel hommikul jätsime selle vesiveski maha ja liikusime paar kilomeetrit Keila poole (Vääna-Posti), kus olid mingid kivihooned ja oli rajatud kaitseliin. Mehi võis olla seal saja ringis ja see moodustas mingi eelväe enne Keilat.

Hommikul kell kümme (22. septembril) saadeti meid neljakesi luurele ja samal ajal pidime ära tooma mahajäänud relvad vesiveskist.

Luuresalga juht oli tüse allohvitser, kes oli varustatud automaatpüssiga, teistel olid tavalised karabiinid ja mõned käsigranaadid vöö vahel. Saime liikuda mööda maanteed umbes kilomeetri jagu, kui järsku kerkis ühe künka tagant mööda maanteed sõitev veoauto, kus lehvis punalipp.

Teised jooksid kaugemale põllu pääle, mina aga varjusin seal samas maantee kraavis. Üks meie meestest sai vist pihta ja kukkus, kui auto oli peatunud meist umbes 50-60 meetri kaugusel.

Auto kabiinist hüppas välja üks punaarmeelane, arvatavasti komandör, pöördus ümber ja tõmmates käega, kutsus auto kabiinis olevaid sõdureid.

Võtsin arvatava komandöri kirbule ja tulistasin. Mees kukkus. Auto juures tekkis segadus ja kasutades olukorda, otsustasin maanteest eemale saada. Ronisin läbi põldu piiravast okastraataiast ja hakkasin tagurpidi eemale roomama. Roomates tuli üks käsigranaat vöö küljest lahti ja seda märgates kahetsesin tookord, et ei läkitanud seda auto suunas. Tagantjärele mõeldes leidsin, et ega sellest vist eriti suurt kasu poleks olnud, sest vahemaa oli küllalt suur ja granaadi viskamises ma eriti spets ei olnud.

Kui sain umbes paarkümmend meetrit maanteest eemale, märkasin, et mu esialgses asukohas tõusis üks kiivris pea ülesse, kuid mind ta tõenäoliselt ei märganud või ei riskinud mulle järgneda.

Kuna vastase ülekaal oli ligikaudselt kümnekordne, siis otsustasin kiiresti taanduda ja jõuda omade juurde abi järele. Õnneks oli sügisene viljapõld üsna hea varjumiskoht ja nõnda jõudsin roomates teise põllu serva. Seal oli lagendik ja paarikümne meetri kaugusel põõsastik.

Tõusin püsti ja liikusin kiiresti põõsastesse. Mõned kuulid küll vingusid pea kohal, kuid mind nad ei tabanud. Läbi põõsastiku jõudsin peatselt omade juurde ja kandsin juhtkonnale sündmustest ette. Sealhulgas ärevuses puterdasin, kuid selle peale vaid heatahtlikult muiati.
Meie luuregrupi juht oli veel kaua aega lahingut pidanud ja mis tast sai, see jäi teadmatuks.

Üllatavalt ilmus aga meie juurde tagasi üks pooleldi erariides luuregrupi liige. Rääkis, et teda oli vangi võetud ja tal olevat õnnestunud põgeneda. Tema jutusse suhtuti umbusuga. Tekkis kahtlus, et vangilangenu kaudu sai vastane teada meie asukohast ja otsustati taanduda Keila poole uuele asukohale.

Endisele asukohale jäeti vaid kuueliikmeline grupp, kuhu kuulusin ka mina. Niisiis jäime eelpostile valvesse. Öösel magasin rahulikult, kuni hommikul mind äratati ja öeldi, et Punaarmee tankid olid maanteed mööda meist läbi sõitnud.

Liikusime läbi metsa Keilasseja saabusime Keilas asuva staabi õuele, mis asus kiriku kõrval. Staabi hoovis oli organiseeritud toitlustamine ja puhkasime seal rahulikult. Sel ajal käis lahing eestlaste ja Punaarmee väeosade vahel Kumna teeristil. Staabi õuel oli meid umbes paarikümne ringis.

See oli umbes lõuna paiku, kui kuulsime järsku tänavat mööda sõitvate tankide mürinat. Tankid olid meie kaitseliinist läbi murdnud ja jõudnud Keilasse. 

Jooksin hooviväravale ja nägin pikka tankide rivi, mis meist mööda sõitis. Igal tankil istus kümmekond punaarmeelast. 

Hetk hiljem tuli automaadivalang minu jalgadest umbes meetri kaugusel asuvasse metallkanistrisse. Hüppasin tagasi staabi õuele.

Staabi uksest hüppas välja üks lennuväe mundris ohvitser, kes hakkas üle aia pilduma käsigranaate tankide pihta. Nägin, kuidas pärast iga granaadiplahvatust varises sõdureid tankilt tänavale. 

Nägin, et ohvitseril lõppesid käsigranaadid ja andsin ka omad temale ja ta läkitas ka need tankide pihta. 

Järsku sõitis üks tank läbi kiviaia otsapidi staabi õuele ja jäi seisma. Ohvitser hõikas meestele, et „paneme nüüd minema!” Jooksime puittareni ja ronisime sealt üle ning liikusime kuuemehelise grupina Keila külje all olevasse sohu. Kuulid vingusid üle pea, kuid keegi pihta ei saanud.

Liikusime edasi lääne suunas. Kui ohvitser tegi peatuse, siis avaldas ta laitust ühele meie seast, kes oli ilma püssita minema jooksnud, kuid minule avaldas ta kiitust vapruse eest. 

Püüdsime küll kiiresti liikuda lääne suunas, kuid ikka ja jälle avastasime, et Punaarmee on meile järele jõudnud. 

Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse. Igal pool, kus me olime, võeti meid kohalike elanike poolt väga lahkesti vastu, toideti ja anti öömaja. Sai ka talutüdrukutega kurameeritud ja lubatud pärast sõda sinna tagasi tulla.

Lõpeks kogus ohvitser meid kokku ja sõnas, et pangu meie omale erariided selga ja katsugu koju jõuda. Tema aga otsustas üksi mereni jõuda, sest grupiga liikuda oli juba ohtlik. 

Metsatalust saime endile erariided ja nüüd paistsime üsna proletariaadi moodi välja.

Jagunesime laiali ja hakkasime kodu poole liikuma. Minul oli see eesmärk kõige kaugemal - ema juurde Võrumaale. 

Keila lahingu juurde tagasi pöördudes - olen kuulnud arvamusi, seda eriti väliseestlaste poolt ja ka kirjanduses, kus on püütud seda alatähtsustada ja peetakse seda vastupanu asjatuks verevalamiseks. 

Leian, et Keila lahingul on suur tähtsus, sest see ei toimunud mitte saksa sõjaväe koosseisus, vaid sini-must-valgete lippude all. Mundritelt olid kõrvaldatud saksa sõjaväe eraldusmärgid ja meeste seas valitses tohutu entusiasm ja vaimustus. Isiklikult ei oleks ma staabi õuelt taganenud, kui ohvitser minu kõrval polekas selleks komandot andnud. 

Ka peeti seal Punaarmeed mõnda aega kinni, sest pealetungi organiseerimiseks läks neil üsna palju aega. Selle ajaga jõudsid paljud inimesed pääseda üle mere ja põgeneda.”

Pildil leegioini poisid Otto (vasakul) ja Georg Tartus koos oma pruutidega. Mõlemal noormehel õnnestus sõjast elusalt ja tervelt tagasi tulla.