Isast

Täna saaks mu isa 92-aastaseks. Temalegi meeldis väga reisida. Elu esimene pikem „reis” sai toona 20-aastasel Eesti Leegionis võidelnud noormehel ette võetud Venemaale Vorkutasse, kust ta naases 28-aastase elukogenud mehena. Istus talle banditismile kaasaaitamise (loe: metsavenna varjamise) eest määratud kümnest aastast ära kaheksa. Tal vedas, sest sõjalõpul leegionisse astunud meestel jäi sakslaste taganemise tõttu veregrupp käele tätoveerimata ja tema leegionisse kuulumist ei saadudki teada. Muidu oleks saanud 25 + 5 nagu Inno Omakaitsesse kuulunud vanaisa.

Pärast tagasitulekut astus mu isa uuesti ülikooli (enda väitel lihtsalt läks ja naeratas tolleaegsele ülikooli rektorile Minna Klementile ja palus luba oma õpinguid jätkata :D),  kus jätkas vahepeal pooleli jäänud metsanduse õpinguid, ja asus kuldsetel kuuekümnendatel tööle Rakvere Metsamajandisse, kus temast sai Metsapunkti juhataja ja hiljem direktori asetäitja. Sinna aega jäävad ka tema reisid Karpaatidesse, millest ta alati suure elevusega rääkis, ning Ameerika Ühendriikidesse õe juurde, kus tal õnnestus ära käia lausa kolm korda - kuuekümnendate lõpul, kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alul.

Isa oleks tahtnud minna Ameerikasse koos oma ema ja isaga, aga perekondi siis koos reisima ei lastud. Vanaema Julie Evelinel õnnestus oma 44. aastal Eestist põgenenud tütar ära näha, aga küüdirongi pealt põgenenud vanaisa Gustav Eduardi millegipärast Ameerikasse tütre juurde ei lastudki. Isale jättis aga Ameerika kustumatu elamuse. Õemehe Ruudiga, kel oli õnnestunud seal püsti panna küllaltki edukas ehitusfirma ning rajada New Yorgi külje alla Modenasse oma perekonna järgi nimetatud tänavad - Rudolph Road, Ene Road, Susi Avenue - , käisid nad Kanada piiri ääres Lake Champlain'il kala püüdmas, Niagara koske vaatamas, Vaikse ookeani ääres, Seattle'is, Tacomas, (seal elas Ruudi parim sõber, arhitekt Ilmar Reinvald), Colorados ja paljudes teistes põnevates kohtades. Tagasi tulles oli isal kaasas virnade viisi pilte ja tohutult palju lugusid. Ta oskas alati nii põnevalt jutustada, et tema jutte võis igavust tundmata kuulata lausa mitu korda järjest, ja mis seal salata, eks tema juttudest kasvas välja ka minu kirg lugude vastu. Ja kihk neid ise kirja panna :)

Siis käis isa veel mitu korda Soomes, kust tõi omale üheksakümnendate alul kakskümmend aastat vana pärlmutri värvi Ford Cortina, millega ta mitu aastat uhkelt mööda Rakvere linna ringi sõitis. Tema unistuseks oli reisida ka Kanaari saartele, aga seal jäi tal kahjuks käimata. 

Talle meeldis üle kõige raamatuid ja ajalehti lugeda (kõige meelsamini voodi peal pikutades), telekast krimisarju vaadata (lemmikud olid Hercule Poirot ja Midsomeri mõrvad), oma sõpradega malet mängida, jalutada, aiatööd teha (metsamees!) ja poliitika ning muude maailma asjade üle arutleda - eriti Rakvere Pihlaka kohvikus :D Ta oli avara pilguga ja alati uudishimulik, säravate silmade ja päikeselise hingega inimene, keda armastasid ja kellest pidasid lugu väga paljud inimesed. Sageli tulid inimesed, kui me temaga kahekesi poodi või kohvikusse läksime, selle pärast üle tee, et tal kätt suruda. Ma ei imesta, sest tema jaoks olid kõik inimesed võrdsed - polnud vahet, kas olid ülemus või koristaja. Ta rääkis kõikidega nagu oma vanade sõpradega ja inimesed jumaldasid teda selle pärast. Ja ta oli üliviisakas eestiaegne härrasmees - kui ettekandjal kohvikus midagi maha kukkus, tormas isa seda alati üles võtma. Isegi pärast infarkti, 80-aastase mehena, sest ta lihtsalt ei saanud teistmoodi :D

Nüüd peame meie isa sünnipäeva Hispaanias ja Kanaarid ei jää siit just väga kaugele. Kõike head Sulle sinna taevastesse avarustesse, kallis isake, ja ole ikka meie kaitseingliks. Sellised inimesed nagu Sina ei sure kunagi päriselt! 

Pildil mina koos isaga tema sünnikodu, Osula koolimaja ees. Siin veel mõned lahedad pildid isast: 

Väike Georg koos oma esimese pruudi Astaga Osula koolimaja ees.

Leegioni poisid Otto (vasakul) ja Georg koos oma pruutidega Tartus. 

Armastus esimesest silmapilgust :) Mina ja isa. Isa oli mu sündides 50.



Meie pere mu sünnikodus Tõru tänaval. Mina olen vist kahene :)

Parimad sõbrad. Mina viis ja isa 55 :) 

Isa on uhke, et suutis 78-aastaselt jala Munamäe tippu kõndida. Pärast infarkti :) 

Isaga Tartus La Dolce Vita restoranis, tema 80. sünnipäeva tähistamas :)



Vaprad leegionärid oma igasügisesel kokkusaamisel. Paremal isa, vasakult teine Kumna teeristil võidelnud ja seal haavata saanud Rakvere mees Aksel Kübar.



Minu kallis isa :)