Paljud riigid on praegu teelahkmel. Osad tahavad piirangutega samas vaimus edasi lasta, teised neid lõdvendada. Ameerikas protesteeritakse, Prantsusmaal mässatakse. Inimesed ütlevad, et kurat võtaks, mul on õigus surra, kui ma seda tahan, ja valida, kuidas ma suren. See külm pikk talv on kõik inimesed hirmsasti ära väsitanud.
Osaliselt on neil õigus. Kohustuslik kodus istumine ei ole kuigi meeldiv ning ma ei kujuta ette, mida tunnevad veel nende riikide inimesed, kus riigid on kõvasti üle reageerinud ning isegi värskes õhus jalutamise ära keelanud. Eesti õnneks nende seas pole, nii et meil on vedanud. Me saame vabalt jalutada (2 + 2 reeglit järgides, olgu, aga ikka, paljudes riikides ei saa, pead ära põhjendama, mis suunas marsid ning miks) ja poes käia. Me ei pea selleks, et paari sõõmu värsket õhku haugata, sõbralt koera laenama. Praegusel ajal on see suur vabadus.
Nüüd on aga küsimus, kuidas edasi. Kas jätkame samade piirangutega suvelgi või hakkame neid vaikselt lõdvendama? Ning milliseid lõdvendama?
Minu meelest tuleks mistahes piirangute lõdvendamisel kaaluda seda, kui hästi on sellisel juhul võimalik tagada inimeste turvalisust ning võimalikult väikest nakatumist. Kui plaanilise ravi jätkamise puhul saab seda üsna edukalt teha (arst ja patsient kannavad maski ning arst jälgib, et tema ukse taga ei teki tungelmist), siis näiteks massiürituste puhul on see pea võimatu, sest tunglemine ning tihedasti külg külje kõrval olemine on seal paratamatu. Selle kõige jälgimine ning kontrollimine nõuaks politseilt tohutuid jõupingutusi. Ega oleks kuidagi mõistlik.
Nii et mida iganes lubada, massiüritused peaksid sel suvel ära jääma. Nende järele ei ole karjuvat vajadust (iga inimene saab jaane pidada kodus koos oma perega) ning risk oleks lihtsalt liiga suur.
Nüüd - mida teha randadega? Nii mõnedki riigid on oma rannad sulgenud, sest ka rannaliival ning -vees suvemõnusid nautivaid rahvahulki on väga raske kontrollida. See nõuab igasse randa mitut politseinikku. On see mõistlik? Ilmselt tuleb ka siin mingid reeglid välja töötada ning jälgida, et ühes rannas ei oleks korraga liiga palju inimesi.
Aga positiivse külje pealt - kevadet on õhus :) Käisin täna jalutamas ja küll see värske ning järjest soojemaks muutuv õhk tundus sõõrmetes magus. Kohe lähevad ka puud lehte ning kõik hakkab õitsema. Õhus on lootust ning inimeste näod on palju rõõmsamad. Isegi maske ei näe enam nii palju.
Ma arvan, et kuidagi tuleb uuesti elule avaneda. Ettevaatlikult, nagu esimesed lilled läbi lume tulevad - tasa, aga tulvil lootust ning usku elusse. Vaatamata sellele, et järgmine külm nad ära võib võtta. Sest elu on ikkagi nii paganama ilus, et me ei saa end sellest ilma jätta, kui õnnelikud olla tahame.
Osaliselt on neil õigus. Kohustuslik kodus istumine ei ole kuigi meeldiv ning ma ei kujuta ette, mida tunnevad veel nende riikide inimesed, kus riigid on kõvasti üle reageerinud ning isegi värskes õhus jalutamise ära keelanud. Eesti õnneks nende seas pole, nii et meil on vedanud. Me saame vabalt jalutada (2 + 2 reeglit järgides, olgu, aga ikka, paljudes riikides ei saa, pead ära põhjendama, mis suunas marsid ning miks) ja poes käia. Me ei pea selleks, et paari sõõmu värsket õhku haugata, sõbralt koera laenama. Praegusel ajal on see suur vabadus.
Nüüd on aga küsimus, kuidas edasi. Kas jätkame samade piirangutega suvelgi või hakkame neid vaikselt lõdvendama? Ning milliseid lõdvendama?
Minu meelest tuleks mistahes piirangute lõdvendamisel kaaluda seda, kui hästi on sellisel juhul võimalik tagada inimeste turvalisust ning võimalikult väikest nakatumist. Kui plaanilise ravi jätkamise puhul saab seda üsna edukalt teha (arst ja patsient kannavad maski ning arst jälgib, et tema ukse taga ei teki tungelmist), siis näiteks massiürituste puhul on see pea võimatu, sest tunglemine ning tihedasti külg külje kõrval olemine on seal paratamatu. Selle kõige jälgimine ning kontrollimine nõuaks politseilt tohutuid jõupingutusi. Ega oleks kuidagi mõistlik.
Nii et mida iganes lubada, massiüritused peaksid sel suvel ära jääma. Nende järele ei ole karjuvat vajadust (iga inimene saab jaane pidada kodus koos oma perega) ning risk oleks lihtsalt liiga suur.
Nüüd - mida teha randadega? Nii mõnedki riigid on oma rannad sulgenud, sest ka rannaliival ning -vees suvemõnusid nautivaid rahvahulki on väga raske kontrollida. See nõuab igasse randa mitut politseinikku. On see mõistlik? Ilmselt tuleb ka siin mingid reeglid välja töötada ning jälgida, et ühes rannas ei oleks korraga liiga palju inimesi.
Aga positiivse külje pealt - kevadet on õhus :) Käisin täna jalutamas ja küll see värske ning järjest soojemaks muutuv õhk tundus sõõrmetes magus. Kohe lähevad ka puud lehte ning kõik hakkab õitsema. Õhus on lootust ning inimeste näod on palju rõõmsamad. Isegi maske ei näe enam nii palju.
Ma arvan, et kuidagi tuleb uuesti elule avaneda. Ettevaatlikult, nagu esimesed lilled läbi lume tulevad - tasa, aga tulvil lootust ning usku elusse. Vaatamata sellele, et järgmine külm nad ära võib võtta. Sest elu on ikkagi nii paganama ilus, et me ei saa end sellest ilma jätta, kui õnnelikud olla tahame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar