Hakkasime täna Innoga köögis hommikukohvi juues arutama, et meie ei saa üldse aru, kuidas osad inimesed saavad praegusest eriolukorrast tüdinud olla. Et ei viitsi enam kodus olla ning tahavad sõpradega suhelda ning muud värki. Mina olen nii rahul! Uudishimulik naabritädi ei käi meil enam ukse taga kella laskmas. Ma saan aru, et tõi moosi ja muud, aga ma olen soomlane ja MULLE EI MEELDI, kui keegi mulle ette teatamata külla tuleb. Ma kannatan ära selle, kui mul aastas kaks korda külas käiakse, aga rohkem palun mitte. Nüüd ei taha aga keegi külla tulla. Jumalik!
Inno jälle meenutas, kuidas veel kuu aega tagasi teine poodleja talle Rimis peaaegu et selga ronis, et oma asju ka lindi peale panna. Nüüd hoiavad kõik viisakalt kahemeetrist distantsi - nagu miškad! Mu soomlasest onu juba kurtiski, et üks asi, mis teda Eestis hirmsasti häirib, on see, et eestlane seisab suga juttu rääkides sulle praktiliselt nina alla. Sama lugu poes - trügitakse selga! Soomes hoidsid kõik juba ammu enne koroonat poes kahemeetrist vahemaad. Selle kohta oli isegi mingi nali, et Soome enne koroonat ja selle ajal - pildid olid identsed :D
Portugalis häirtis mind jälle see jube musitamine ning kallistamine. Nii kui kellegagi natuke lähemalt tuttavaks saad, hakka aga teda iga kord kokku saades musitama. Brrrr. Hirmuga nägin, et see komme on ka Eestisse jõudnud. Sõbrad kippusid juba musitama ja kallistama, kui mind nägid. Sorri. Nüüd ma saan seda vabalt öelda. Mulle meeldib musitada ja kallistada ainult Innot ning lapsi. Ja siis ehk veel paari hääääääästi lähedast sõpra, kellega koos olen tulest ja veest läbi käinud. Teised võiks must vähemalt meetri kaugusel seista. Nüüd on NII hea vaadata, kuidas nad seisavadki. Poes on LAUSA LUST käia!
Ma südamest loodan, et kõik need traditsioonid jäävadki. Kaks pluss kaks, iga roju oma koju, unusta igasugune musitamine ja kallistamine, kui pole just tegu väga lähedaste inimestega.
Inno jõi oma kohvitassi rahulikult lõpuni ja ütles, et temale sobib. Ja et kuigi ta on eestlane, on ta alati soomlastega paremini klappinud. Tal on parimad sõbrad soomlased ja naine soomlane. Ning kogu maailm on soomestumas. Mainiota!
Kuvassa tietysti siniristilippu :)
2 kommentaari:
Ka mina ei tunen ennast mugavalt järgmiste asjade puhul:
- kallistamine
- külalise ootamatu ukselekoputus või/ja uksest sisse sadamine, kui mul ei ole vaim valmis, et keegi tuleb
(kui külaline kasvõi pool päevagi ette helistab, et võtab poest koogi ja tuleb siis läbi, onju - see sobib).
- kui ma olen lõdvalt kodus telefon heliseb ja sealt kostab reibas: "On teil hetk aega, ma sooviks teisega rääkida... raamatust/elukindlustusest/millestiganes)" - uhh, mulle ei meeldi telefonimüük! Ukselt uksele millegi müütamine (mis mõnedes riikides käib - õnneks õnneks mitte Eestis) on mulle täiesti vastunäidustatud (juba vihkamisest ja trotsist selle ebameeldiva müügiviisi vastu ei ostaks niimoodi mitte iial mitte midagi).
Mis vahedesse puutub, siis juba mitu nädalat näen, et inimestel Coop-i poes on näost pinge kadunud ning algne püüdlik 2m vahe on kuivanud u 1 meetriseks :D Ning suure ringiga ei viitsita enam teisest ostjast või kaupa välja panevast müüjast mööda minna, vaid oolakse laisad ja lipsatakse lähemalt :D
- kui ma keset kodust tosserdamist võtan
Jah, ma olen sama tähele pannud :D Õnneks selga veel ei ronita :D
Postita kommentaar