Naljakas oli täna poes käia. Pood oli pilgeni rahvast täis. Inimesed sagisid mööda riiulivahesid ringi ning „vahet hoida” ei püüdnud keegi. Osteldi lustiga ning nägudelt peegeldus rõõmus elevus.
Ma natuke imestasin, aga siis taipasin. Ilmselt olid isad Soomest koju jõudnud ning peredel oli jälle raha, et midagi head-paremat korvi pista. Vahepeal olidki pereemade korvid ja kärud väga nutused ning poodides võis näha töinavaid põnne, keda emad mänguasjariiuli juurest ära tirisid. Nüüd oli poes palju rohkem mehi ning osturalli oli täies hoos.
Kuid koos kalevipoegadega tuli ka muretus. Käsi ei desinfitseerinud enam keegi, kuigi pudel oli poe lauakesel endiselt alles. Mina seda siiski tegin ning tundsin pisukest kohmetust - et äkki peetakse imelikuks. Ja otse loomulikult ei kandnud mitte keegi enam maski. Mask? A mis tuu veel om? Times have changed, ajad on muutunud. Kauaks, kes seda teab, aga praegu küll. Nüüd on see, kes koroonat pelgab, jälle paranoiline.
Naabritädi on ka koroona unustanud ning käis eile meie ukse taga kella laskmas. Tõi enda soolatud kurki. Ei peljand lähedal seista. Kummaline. Alles paar nädalakest tagasi hõikus ta veel eemalt.
Samas möllab viirus siinsamas, meie külje all, edasi. Venemaast on saanud üks epitsentreid. Ja Soomes pole see samuti kaugeltki läbi. Rootsis läheb ka kogu aeg hullemaks.
Eestil on hästi läinud ja inimesed tunnevad end vabalt. Mis on ka mõistetav, sest kui sa ärkad painajaunenäost ega näe enam kolle, siis sa tahad need oma unenäo kollid võimalikult kiiresti ära unustada. Ning olla nii rõõmus kui vähegi jaksad.
See kõik on tore ning hea. Aga kas sellisest enesepetmisest ka pikemas perspektiivis kasu on? Ning mida teha siis, kui painajaunenägu naaseb mitmekordse jõuga? Sest maailmast ei ole need kollid ju veel kuhugile kadunud.
Nii et - kas olla optimist või pessimist? Või üritada hoida kuhugile keskele? Eks see ole igaühe enda otsus, aga mina isiklikult hoian ikka vahet ega kipu veel kedagi kallistama. Naabritädi tuppa ei kutsu. Ja pesen hoolega käsi.
Sisetunne ütleb, et nii on mõistlik.
4 kommentaari:
Tungivalt soovitav oli poeS ikkagi üksi käia. Kes lapsi kaasa vedas?
Vana teada tõde. ka kõige ebatavalisematel olukordadel on komme nende pikemalt kestes argipäevaseks reaalsuseks muutuda, millele keegi enam suurt tähelepanu ei pööra. Eks ole igaüks kuulnud lugenud, kuidas kuid ja aastaid pommitamise keskel elanud seda lõpuks enam isegi tähele ei pannud, rääkimata, et samas kõrval plahvatavad mürsud kuidagi veel kellegi und oleks seganud. Mis siin siis veel mingist kaugest ja isegi mikkroskoobi all halvasti nähtavast viirusest rääkida!
Erinevaid viiruseid tekib palju igal hooajal. Kuna nad pole elus organismid siis on enamjaolt ohutud.
Bakterid on ohtlikud.
NWO sai inimesi programmeerida...
elektritsaabtasuta
Ma ei tea, kes vedas, aga olen lapsi poes näinud. Meie ise neid kaasa ei võta. Üks perest käib poes (kas mina või Inno) ning teised ootavad kas kodus või poe ukse taga.
Postita kommentaar