Ausalt, mul on hea meel, et ma kolmandat korda rasedaks jääda otsustades ei mäletanud, kuidas mul kahe varasema rasedusega kolmandal trimestril kogu keha METSIKULT sügelema hakkas. Juulit oodates olime siis Saksamaal autot toomas ja see sügelus ajas mind absoluutselt hulluks. IGALT poolt sügeles ja MITTE MISKI ei aidanud. Olime parajasti oma uue autoga Bremeni lähistel, kui pidin endal autos sukapüksid jalast rebima, sest jalad NII METSIKULT sügelesid, ja korraks kaalusin ka enda alasti võtmist, sest ma lihtsalt ei suutnud seda sügelemist enam välja kannatada. Inno arvas aga, et see ei ole hea mõte ja ma siis piirdusin Inno „idioodiks” sõimamisega. See natuke leevendas seda suurt sügelemist, aga põrgupiin oli see ikka.
Küll ma mõtlesin, et mis pagana asi see olla võib. Kaalus asi olla ei saanud, sest ma võtan iga rasedusega juurde max kümme kilo. Gluteen? Arutasime Innoga üksipulgi läbi, kus me mida sõime. Sest gluteen (ehk siis nisu, rukis, oder ja kaer) tekitab mu nahale väikesed punased, hirmsasti sügelevad villid. Mida rohkem gluteeni söön, seda hullemalt sügeleb. Mu emal on sama - mäletan, kuidas ta oma sääred verele kratsis, kui ma väike olin. Isa tegi muidugi kogu aeg saiavormi ka. Aga ma olin ometigi iga hinna eest gluteenist hoidunud. Isegi purudest. No ei suutnud tuvastada, kus ma võisin selle gluteenipuru endale sisse süüa. Pealegi me käisime siis Innoga ainult sushikates söömas ja mul oli oma gluteenivaba sojakaste kaasas. Õnneks kuu enne sünnitust see lõppes ning ma ei pidanud sünnitades metsiku sügelusega võitlema.
Roosit oodates jälle sama - astma ja sügelus. Nüüd oli aga teise ja kolmanda raseduse vahe nii suur, pea viis aastat, et ma jõudsin nad juba ära unustada.
Sel korral hakkas see sügelemine pihta hiljem - kuu aega tagasi ehk kaheksandal raseduskuul. Aga oli see-eest jälle METSIK. Üksvahe kraapisin end iga viie minuti järel, isegi magades. Kraapisin ja magasin. Arsti juurde ka ei saanud, sest plaaniline ravi oli ju katkestatud. Jätsin ära gluteeni, mida ma raseduse alguses süüa sain, jätsin ära piimatooted, jätsin ära liha. Ei midagi. Ikka sügeles. Kõht paisus kah väga palliks ja Inno arvas juba, et hakkan kohe sünnitama. Roosi arvas, et beebi tuleb kohe „välja võtta, muidu emme läheb lõhki.” Tagatipuks ärkasin ühel hommikul veel hirmsa jalakrambiga. Noh, selle vastu sain abi. Apteeker soovitas magneesiumi ja mul oli ilmselt tõesti magneesiumipuudus, sest pärast kuuri alustamist krampe enam ei tekkinud, AGA SÜGELUS JÄI.
Uhh. Ma olin nii vihane. Siis, nagu sellest kõigest oleks olnud veel vähe, läks mul kõht kinni. Ja ikka JUBEDASTI KINNI. Mitte midagi ei tulnud välja. Mitu päeva. Ma ei hakka siin kõiki sellega seotud vaevusi üksikasjalikult kirjeldama, aga vahepeal oli nii hull olla, et ma lihtsalt rullisin end voodi peal edasi-tagasi. Läksin aga jälle apteeki ja apteeker soovitas Duphalaci. Inno soovitas ploomimahla, aga neid tema toodud ploomimahlu ma olin juba proovinud ja need ei teinud mitte midagi. Tal muidugi hea rääkida. Tema läheb potile ja lihtsalt istub seal, mina aga pean end enne ogaraks punnitama, et midagitki välja tuleks. Muidugi ega see kõhulahtisus ka mingi lust ja lillepidu ole - Innol on mitu korda peaaegu et õnnetus juhtunud, kui kõht on keset linna lahti läinud ning lähimat vetsu pole olnud silmapiiril. Mu isal oli sama probleem.
Aga Duphalac aitas. See aitas tõesti. Sain juba esimese päevaga suurest vaevast lahti. Pagan, oleksin pidanud varem võtma, mõtlesin, ja mitte uskuma seda Inno ploomimahla juttu. Otsisin ka välja toiduained, mis võivad olla kõhukinnisuse põhjuseks. Ning avastasin enda suureks üllatuseks nimekirjast banaanid ning valge riisi. Neid ma olen muidugi päris palju söönud ja sõin ka Saksamaal, kui mul Juulit oodates see metsik sügelus oli. Kuna nüüd kadus sügelus koos kõhukinnisusega, siis ilmselt oli see sügelemine seotud ei millegi muu kui banaanide ning riisi liigsöömisega.
Siit moraal - edaspidi jälgin hoolega, mida endale suhu pistan. Enne vaatan, kas see konkreetne toiduaine kõhukinnisust põhjustab või mitte, ja alles siis söön. Eile sain aga üle kuu aja normaalselt magada. Isegi õhupuudust ei olnud enam. Huhh.
Pildil mina Juulit oodates. Tallinna restoranis La Bottega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar