pühapäev, 31. mai 2020

MINU ISA JA SIGARILÕHN (TUBAKAVABA PÄEVA PUHUL)


Minu isa suitsetas, paki päevas kindlasti, ja ma mäletan, et proovis oma kümme korda ka maha jätta, aga pidas maksimaalselt kaks kuud vastu ning hakkas siis jälle :D Tubaka tõmme on ilmselt nii tugev, kui juba alustad. 

Aga alustamiseks oli tõsine põhjus. Isa rääkis, et 1944. aasta sügisel Keila all olid Pitka poiste närvid nii pingul, et kõik, kes enne ei suitsetanud, võtsid järgmist lahingut oodates sigareti näppude vahele. See natuke rahustas. Pärast seda tuli Vorkuta, vangilaager, ning ka seal oli sigaret sageli ainuke lohutus. Ma mõistan neid mehi ja miks nad suitsetama jäidki. Ajad olid sellised ning sigaret sümboliseeris toona võimalust end korrakski verdtarretavast reaalsusest välja lülitada.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa köögis laua taga istus, jalad pliidiservale välja sirutas ning mõnuga sigaretti pahvis. See näis nii äge, aga kummalisel kombel ei tekitanud minus vähimatki soovi ise suitsetama hakata. Sest ma teadsin, miks isa suitsetama oli hakanud. Mina midagi sellist läbi elanud polnud.

Nii ei olegi ma oma elus kordagi suitsu ette pannud. Kui ma Innoga kohtusin, siis ta tegi vahel sigarillosid, neid lahedaid kuuba omi. Aga kui selgus, et mul on äge nikotiiniallergia ning suitsu lõhna sisse hingamine võib mul tekitada ägeda allergilise reaktsiooni, lämbumishoo, siis valis Inno minu ega ole peale seda samuti mitte ühtegi sigaretti ega sigarillot suitsetanud. Muidu me poleks saanud koos elada.

Mul on sigarilõhnaga kummaline suhe. Ühelt poolt ta mulle meeldib, kuna meenutab mu isa köögilaua taga suitsetamas ja isa oli mulle kõige armsam ning kallim inimene kogu maailmas, teisalt jälle ma tean, et ta on mulle ohtlik ning ma pean igast suitsetajast hoiduma kahe meetri kaugusele, kui ei taha, et mul hing kinni jääks. Nii naudingi seda kirbet lõhna vaid oma ettekujutustes ning alati meenub mulle siis minu isa.

Aga kui nendel meestel, kes siis sigari värisevate näppudega ette panid, oli selleks õigustus - sõda - , siis praegu, nüüd, rahuajal, pole selleks kellelgi põhjust. Me ei tea - ega saa loodetavasti ka kunagi teada - , mida tähendab vaadata, kuidas sõber sust vaid meetri kaugusel kuulitabamusest sureb, ning teada, et homme võid see olla sina. Et see võib olla sinu elu viimane õhtu. Nii et ärge pange seda esimest sigarit ette. Sest ta saab osaks sinust ega lase enam kunagi lahti. Isegi passiivsed suitsetajad nagu mina jäävad tema lummusesse kinni.

Pildil kaks leegionäri - minu isa Georg Vaher ja tema parim sõber Otto Peetso pärast sõjast tagasitulekut. Georg sõdis Keila ning Otto Narva all, mõlema elu rippus rindel juuksekarva otsas.

3 kommentaari:

ann ütles ...

Eks neid väljas suitsetamas käivaid inimesi on elu jooksul nähtud (lapsepõlves üks sugulane oli). See pole eriti häiriv.

Aga siseruumis suitsetamine ja hais, mis pärast sellest ruumi maha jääb, on minu jaoks suur EI. See pärast kuskilt mööblist ja kardinatest immitsev hais on kuidagi teistmoodi ja palju rämedam värske sigareti suits. Ma ei saaks ruumides sees suitsetajaga kunagi ühte elamist jagada. Kunagi tahtsin tube üürida, aga selgus,et perenaisel on harjumus köögis suitsetada - kohe ukselt tundsin, et elamises on SEE hais ja olin veendunud, et see elamine kahjuks pole minu teema.

Mees kunagi kooliposisina õpetajate närviajamiseks (nagu mõned poisid on väljakutsuvalt "pahad") oli suitsetanud ja hiljem vene sõjaväes igavusest, aga õnneks eluaegseks harjumuseks see ei kujunenud tal.

Anonüümne ütles ...

Jaa. Nikotiin on karm asi. Väidetavalt pidi psüühiline sõltuvus sellest olema sama tugev kui heroiinitarvitajal heroiinist. Füüsilised võõrutusnähud on kökimöki, aga psüühika veab alt ka näiteks aasta või mitugi hiljem ja siis oled hetkega samas rattas tagasi. Mina kasvasin suitsupilves, aga suitsetama hakkasin alles 16 aastaselt malevas, kui üks tropp mulle suitsu andis ja soovitas kopsu tõmmata. Selle mõju oli nii üllatav, et jäingi tegema. Millegipärast oli see asjaolu mulle teadmata, kuigi mu isa tossas vahet pidamata. Ma polnud kunagi huvi tundnud kuhu täpselt seda suitsu tõmmatakse. Isa suri ligi kaheksakümneselt, aga ikkagi kopsuvähki. Üks mu vend jättis aastaid tagasi suitsu maha, teine ei ole suutnud päevagi ilma olla, mina olen olnud ka ilma, kõige rohkem vist kaheksa kuud. Lootus sureb siiski viimasena. Mulle meeldib väga ujuda, aga see ei sega mul esimese asjana suitsu ette panna pärast basseini. Teate mis mind suitsetamise juures kõige enam häirib, mis on see, mispärast ma tegelikult sellest loobuda tahan? See ei ole hais, ega terviseprobleemid, ega imidž. See kõik on mulle vähem oluline. Kõige enam häirib mind see, et ma olen nikotiini ori. Ma pole vaba. See on nagu oleks sul kogu aeg mingi peremees kaasas, kes käsutab sind. Palju ta ei nõua, aga seda üht asja nõuab raisk kogu aeg. Ma ei saa ise otsustada, kas ma teen suitsu või mitte. Ma saan seda paar tundi edasi lükata, aga mitte otsustada, et nii, täna ma ei tee. See saab olla ainult totaalselt kogu järgnevat elu hõlmav otsus. Siis võib see õnnestuda. Kui seda perspektiivi ignoreerida, siis kukub läbi.

Irja ütles ...

Saan aru, loobuda on väga raske. Nägin seda oma isa pealt. Samas proovida tasub ehk ikka, ega kaotada ei ole ju midagi :)