Olen siin põhiliselt beebilainel olnud ning jõudsin ennast alles nüüd kõige uuema ja kuumema skandaaliga kurssi viia :D Räägin loomulikult Aivar Mäest, Estonia juhist.
Aga minu seisukoht on pärast esmaspäevase Postimehe läbi lugemist järgmine: mul on väga kahju, et Eestis on muutumas tavaks inimeste risti löömine anonüümsete kaebuste põhjal (meenutagem siinkohal kasvõi Taavi Rõivast - teda „ahistamises” süüdistav artikkel ilmus samuti Ekspress Gruppi kuuluvas Eesti Päevalehes! - või Marti Kuusikut, kus väidetava perevägivalla menetlus algatati anonüümseks jäänud „perekonnatuttava” kaebuse põhjal olukorras, kus Kuusiku naine ise väitis jumalakeeli, et mingit vägivalda polnud - jälle Ekspressi lugu!).
Kui keegi süüdistaks kedagi või avaldaks kellegi kohta arvamust oma nime all, siis see oleks okei, aga siin on mindud seda teed, et süüdistajad on jäänud mugavalt anonüümseks, aga süüdistatu on tiritud päevavalgele ning nüüd kõigile lükata ja tõugata. Ja kuna tema süüdistajad on anonüümsed, siis ei ole tal ka mingit võimalust end kaitsta, kuna ta ei tea, kes teda süüdistab.
Esmaspäevane Postimees õnneks parandas selle vea. Leht tõi julgelt ning süüdistaja advokaadi ähvardustest hoolimata päevavalgele, et Estonia ussitaja on endine solvunud kommunikatsioonijuht Lisanna Männilaan. Ja ainult tema. Enne üritati jätta muljet, et „ahistatuid” on hulgimast, aga nüüd selgub, et ainult üks solvunud kommunikatsioonijuht ongi. Kes siis ilmselt helistas oma sõbranjele Ekspressist, et kuule, hei, oleks vaja sellist lugu, ja nad koos lõid mulje, et Mäe on sariahistaja. Kuigi tegelikult oli ainult üks süüdistaja ning tema üle mõeldud episoodid.
Seda, et Hans H Luik oma ajakirjanikel raha eest tellimuslugusid teha laseb, teame juba ammu. Varem ei olnud ohvritel muud võimalust kui see tamp alla neelata, sest Luik (Ekspress Grupp) ja Kadastik (Postimees) kuulusid ühte kontserni ning teineteise lugusid ei kritiseeritud, aga nüüd on nad eraldi ja ka nugade peal. Ekspress on avaldanud mitmeid kriitilisi lugusid Postimehe omaniku Margus Linnamäe ning Postimees jälle omakorda Ekspressi omaniku Hans H Luige kohta. Seega pole neil enam põhjust sõbralikult läbi saada ning esmaspäevane Postimees on selle tõestuseks. Tõde on toodud päevavalgele.
Kolmapäevane Ekspress üritas veel „Onu Heino” nalja visata, aga see ei tulnud neil enam eriti hästi välja. Väga hea, et raha eest tellimuslugude tegemine muutub üha raskemaks. Kui teine ajakirjandusväljaanne su avantüüri paljastab, siis võib pärast väga kehv tunne olla. Lisaks sellele võib Mäe veel ka Ekspressi kohtusse kaevata ning Luigele võib ta rahaahnus kalliks maksma minna.
11 kommentaari:
Ei tea, kas kolmas laps on sulle positiivselt mõjunud, aga sa räägid mõnikord päris asjalikku juttu.
Tegelikult ei ole ju mitte mingit vahet, kas süüdistaja on anonüümne või mitte juhul kui süüdistused vastavad tõele ja selle kohta on olemas tõendid. Parem oleks muidugi olnud kohe oma süüdistuse ja tõenditega politseisse pöörduda selle asemel, et sellega kohe meediasse minna. Aga võib-olla on sellel süüdistajal juba varasem kogemus olemas, kus süüdistusele ei reageerita nii nagu peaks ning pööratakse asi hoopis tema vastu?
Kui hakatakse aga süüdistajat avalikult häbistama ja nii tähelepanu süüdistuse sisult eemale juhtima, siis on see samasugune halb tegu kui ilma tõenditeta kedagi avalikult süüdistada.
Süüdistaja peaks omal silmad peast häbenema, et käitus nagu küüditaja ennemuiste - siis koostati ka nimekirju anonüümsete kaebuste põhjal. Minul puudub anonüümsete kaebajate suhtes igasugune lugupidamine. Mu isa saadeti ühe sellise uroodi pärast Siberisse.
Jelena Skulskaja samas, kes OMA NIME all rääkis, väärib küll ära kuulamist. Aga anonüümne süüdistaja on nagu sõnnik.
Antud teemas oleks anonüümne süüdistaja sõnnik ainult sel juhul, kui tema süüdistus olekski jäänud vaid meedia pureda ilma politseid asjasse segamata. Kuna seetõttu ei ole ta anonüümne ning ka teised süüdistajad tulevad kohtuasja käigus välja, siis ei oma enam tähtsust, kuidas süüdistus avalikkuse ette toodi. Kes iganes julgeb midagi teha, see peab ka vastutama. See käib kõigi selle teemaga seotud osapoolte kohta.
Irja, katsu ikka asjadega järje peale saada. Nimelt on politseisse A.M vastu pöördunud mitu inimest, tegemist pole üksikisiku seljatagant susimisega. Ajakirjanik alustas Estoniast artikli kirjutamist talvel, keskendudes hoopis teistele teemadele. Jutuajamiste käigus tuli aga välja Mäe pehmelt öeldes kohatu käitumine. Keegi ei kaevanud, tellinud jne.
Ekspress pole suvaline kapsaleht, et prindib kõike, mis sülg suhu toob ning edaspidi ei vastuta. Tänapäeval tähendab vastutamine ka päris kopsakaid trahve, ainuüksi seepärast kontrollitakse avaldatavalt mitmekordselt.
Vanade eestlaste ütlust „kus suitsu, seal tuld“ ei tohiks unustada.
Lisaks veel, et kas leiad, et kirjeldatud episoodid on normaalne tööõhkkond? Sooviksid niisugust kolleegi enesele? Oma tütardele?
Tavaliselt on sellised menetlused kinnised, nii et tatipritsi isik ei tule välja niiehknaa. Ojasoo kaasuse puhul jäi „ahistatud” näitlejanna ju anonüümseks ning šeigib rõõmsalt edasi. Süüdistatule pakutakse enamasti kokkuleppemenetlust, mille too ka vastu võtab, kuna kellel on aega ning tahtmist kurnavat kohtumenetlust läbida. Kus sa ühel või teisel moel ikka lolliks jääd. Seepärast peakski ajakirjandusväljaannetel olema KOHUSTUS selliste lugude puhul süüdistaja nimi avaldada. Kes seda ei tee, on sõnniku tiražeerija.
Nii et minu toetus Aivar Mäele. Loodan, et tatipritsid saavad varem või hiljem teenitud karistuse. Tänapäeval rääkida naiste ahistamisest? Kamoon, ma naeran selle peale suure häälega. Naistel on sada korda rohkem õigusi kui meestel. Tänapäeval peaks rääkima meeste ahistamisest.
Artiklitest oli lugeda, et esialgu (oli vist jaanuaris) sooviti uurida Estonia rahaasju ja helistati ka sellele lahkunud kommunikatsioonijuhile LM-le LM tunnistas Postimehe ajakirjanikule, et tema oli see, kes EE ajakirjanikule mainis öökapile unustatud käekella ja hambaharja nalja ja veel midagi muud ka juurde. Mida täpselt, seda ta ei tunnistanud. Ta advokaadi sõnade kohaselt polevat LM ise algatanud kogu protsessi. Loomulikult ei algatanud, kui temaga võttis ajakirjanik ise kontakti ja saadi ka infot AM naljade kohta. Algataja oli ju EE ajakirjanik. Samas tekib küsimus, miks seesama ajakirjanik kontakteerus rahaasjades juba lahkunud töötajaga, kes pealegi oli ainult kommunikatsioonijuht ning tema töö ei omanud mingit seost raamatupidamisega. Kommentaaridest kõlas läbi et LM oli ajakirjaniku hea tuttav või lausa sõbranna või olid lausa sugulussidemetes. Nii et kogu see jutt haiseb siiski väga AM kangutamise moodi, mille aluseks võeti ta naljad, sest see info kõlab vürtsikamalt.
No vot, täpselt. Nii need asjad ajakirjanduses sageli käivad. Vastik.
Ja Estonia rahaasjadest pole ajakirjanduses midagi kirjutatud. Kas rahaasjad olid siis korras või oli see suitsukatteks kangutamise plaanile?
Postita kommentaar