pühapäev, 13. september 2020

Juulike muutus Angelmaniks umbes seitsmekuuselt


Sel pildil siin on Juuli kaheksakuune ning on selgelt näha, et tegemist ei ole päris tavalise lapsega. Lihtsalt meie Innoga, nagu vanemad ikka, lootsime parimat. 

Ehk siis kui viiekuune Juulike oli veel täiesti tavaline laps, siis umbes seitsmekuune Juulike enam ei olnud. Vahepeale jäi kuuekuuselt saadud difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiin ehk selle vaktsiini teine doos. 

On inimesi, kes arvavad, et vaktsiinid põhjustavad ka geenihäireid. Ma ei tea. Olen selle üle palju mõtisklenud. Ma arvan, et otseselt nad neid siiski ei põhjusta, küll võib vaktsineerimine nii õrnas eas, mil lapsel veel immuunsust ei ole, seda häiret rängemaks muuta. 

18. oktoobril 2012, kaheksakuuselt sai Juuli oma viimased vaktsiinid, ühel päeval nii difteeria-teetanus-läkaköha kui b-hepatiidi süsti. Mäletan, et küsisin Elite lastearstilt, kas samal päeval ikka tohib kaht vaktsiini korraga teha. Ta ütles, et võib küll. 

Vähem kui aasta pärast lõi Juulil välja epilepsia ning ta sattus haiglasse. Ma ei tea, kas tal oleks epilepsia välja löönud, kui teda poleks vaktsineeritud. Aga tean seda, et Roosi arst ütles mulle nüüd, kui talle esimese difteeria-teetanus-läkaköha vaktsiini tegin, et tema ühel päeval kaht vaktsiini kindlasti ei tee. Aga Juulile tehti kaks vaktsiini ühel päeval, kui ta oli vaid kaheksakuune beebi.

Ma saan tegelikult suurepäraselt aru, millest on vaktsiinivastasus tekkinud. Arstid on hooletuks muutunud ning eiravad vaktsineerimisel lihtsaid ohutusreegleid. Vaktsineeritakse haigeid lapsi, tehakse mitu vaktsiini ühel ja samal päeval jne. Kui pisut hoolsamad oldaks, ei oleks inimesed ilmselt vaktsiinide suhtes nii tõrjuvad. 

On ütlematagi selge, et kahetsen Juulile vaktsiinide tegemist. Soovin, et oleksin nendega oodanud. Nagu ma Roosiga tegin. Väikest beebit kaitseb kõige paremini tema ema rinnapiim ning kui ema on lapsega kodus ning väljas eriti ringi ei traalita, pole ühtegi last enne lasteasutusega liitumist vaktsineerida vaja. Kui, siis ehk ainult teetanuse vastu, aga ka seda alles siis, kui laps käima hakkab. 

Aga Juuli on armas ikka ning ju siis pidi nõnda minema 💖💖💖

Siin veel mõned pildid Juulikesest enne tema aastaseks saamist:


14 kommentaari:

ann ütles ...

Immuunsüsteem tegutseb kogu aeg ja õpib juurde kogu aeg. Kõige rohkem õpib immuunsüsteem haiguse läbipõdemisest - siis mõnda aega oskab imuunsüsteem sama haigustekitajaga nii hästi toime tulla, et haigustekitaja tõrjutakse välja nii, et sümptomeid ei tekigi, st. inimene ei haigestu. Kuni selleni välja, et mõne haiguse läbipõdemisel on imuunsüsteem "õppetükid nii hästi ära õppinud", et see "õppetükk" püsib imuunmälus kogu elu, st selle sama haigustekitajaga kokkupuutumisel inimene enam kunagi ei haigestu (eluaegne immuunsus).

Paraku on aga mõne haiguse (lastehalvatus jne.)haiguse läbipõdemine vaevarikas, eluohtlik või/ja pikaajalisi kahjustusi jätta võiv. Vaktsineerimine on püüd panna imuunsüsteemi "õppetükki läbi õppima" ideaaljuhul üldse ilma sümptomiteta või siis vähem karmimate sümptomitega kui seda tekitaks haigus ise (näit. süstekoha valulikkus/punetus või isegi korraks tõusev palavik on kergemad sümptomid kui vastavasse haigusesse tegelikult haigestuda).

Kordusvaktsineerimisi tehakse seetõttu, et paraku (nagu ka paljude haiguste läpõdemisel) ei ole saavutatud immuunsus igavene, vaid imuunmälu nö. tuhmub ja teatud aja pärast on vaja imuunmälu värskendada, et imuunsus ikka edasi püsiks. Kusjuures kaldub olema nii, et esimene vaktsineerimine püsib imuunmälus kõige lühemalt, teine vaktsineerimine juba pikemalt ja näit. kolmas veel pikemalt. Seda, kui pikalt vaktsineerimine imuunmälus püsib (ehk kui kaua pärast seda tekitab keha piisaval e. haigusesse nakatumise eest kaitsval hulgal antikehasid), on vaktsiini väljatöötamisel katsetatud ja vastavalt sellele välja töötatud vaktsineerimise skeemid. Näit. puukentsefaliidi puhul tehakse 1. vaktsineerimine, siis kuu aja pärast (lühike vahe, eks)teine vaktsineerimine, siis aasta pärast kolmas vaktsineerimine (juba pikem vahe) ja siis jätkatakse imuunmälu värskendamist, kuidas see nüüd oligi - vist mingi 6a vahega. Sama on seaduspärasus on ka laste vaktsineerimisel - alguses värskendatakse imuunmälu tihedamini, pärast (kooliajal) on juba 6-7a aastat kestavad vahed vahel.

Kui kordusvaktsineerimisi ei tee ehk imuunmälu skeemikohaselt ei värskenda, siis peab arvestama lihtsalt sellega, et vaktsineerimise teel saavutatud immuunsus (ja esimese-süsti-immuunsus püsib reeglina kõige vähem aega) kaob. Kogu moos.

ann ütles ...

Väikest beebit kaitseb kõige paremini tema ema rinnapiim ning kui ema on lapsega kodus ning väljas eriti ringi ei traalita, pole ühtegi last enne lasteasutusega liitumist vaktsineerida vaja. Kui, siis ehk ainult teetanuse vastu, aga ka seda alles siis, kui laps käima hakkab.
------

Mina mõtlesin just vastupidi. Et see aeg, kui rinnapiim kaitseb ja ma veel beebiga (ning suure tõenäosusega ka kuni 2a, sest kasutan emapuhkust ning 2a veel kuhugi ei pane) enamus aega kodus olen ning ringi ei traalita, tähendab ju seda, et oleme nö. "tavalistest külmetsuhaigustest" priid. Ja kui me oleme "tavalitest külmetushaigustest" priid ehk laps on kogu aeg terve - see ju ongi hea aeg vaktsiinid ära teha! Sest siis on nii, et kui arst mulle helistab, võin alati öelda rõõmsalt, et: "Jah, muidugi on mu laps terve" ja saangi vaktsiinid ilusti õigete vahedega ära teha.

Seevastu kui hiljem, kui laps ise või vähemalt tema vanem õde/vend juba lasteasutuses käib, võib kõik olla palju raskem - näit. võib raske olla leida aega vaktsineerimiseks, kuna laps on nagu kiuste nohune, pean jälle aja tühistama ja passima uut aega, millal laps ei oleks nohune... Palju tüütum ju.

Anonüümne ütles ...

appi kui terve laps on ta piltidel, hoiab pead ja vaatab kaamerasse... selge on, et midagi juhtus... tuleb edasi minna, mis muud enam ikka. <3

Irja ütles ...

Jah, ikka edasi :) Lihtsalt minu jaoks oli oluline ausa pilguga möödunule otsa vaadata. Äkki keegi õpib meie loost. Alles nüüd julgen neid vanu sissekandeid lugeda, enne ei suutnud.

Irja ütles ...

Ann - samas mõjuvad ka järgmised vaktsineerimised enamasti rängemalt kui too esimene. Olen nii palju selliseid lugusid kuulnud. Esimene vaktsiin ok, teistele järgnesid rasked tüsistused. Nagu Juulil. Silmad fookusest väljas, epilepsia. Ja siis on veel sellised lood, kus vaktsineerimisele järgnes reaalne haigus. Ehk lühikese ajaga põeti läbi nii vaktsiinileetrid kui päris leetrid, vaktsiiniläkaköha ja päris läkaköha. See on väikesele organismile väga kurnav. Oleks, et vaktsiin siis 100 %-liselt kaitseb nakatumise eest, aga ta ju ei kaitse.

Saan aru vaktsiinide vajalikkusest, aga ei poolda beebide vaktsineerimist ega kordusvaktsineerimisi. Kordusvaktsineerimise mõte on selles, et kõik lapsed ei saa esimese vaktsiiniga kaitstet, nii 80-90 % saab. Aga milleks siis kõiki vaktsineerida, võiks ju teha antikehade testi? Muidugi - see oleks liiga kallis. Aga mulle sellest 80 %st täitsa piisab.

ann ütles ...

Ei - vastupidi, just ESIMESEL vaktsineerimisel, kui imuunsüsteem puutub kokku tema jaoks tundmatu haigustekitajaga, on suurem tõenäosus, et tekivad mingid kõrvalmõjud või isegi kerged sümptomid, järgmistel kordadel (kui haigusutekitaja on imuunsüsteemi jaoks juba veidi tuttav ja ta oskab sellega efektiivsemalt tegeleda)on suurem tõenäosus, et sümptomeid ei teki/need tekivad kergemalt. Näit. minu esimesel pojal tekkis pärast esimese difteeria/teetanus/läkaköha/lastehalvatus vaktsiini saamist (3k) sama päeva õhtul palavik (hommikuks oli kadunud), aga peale seda on ta sama vaktsiini saanud veel 4 korda (viimane kord 7a koolieelikuna ehk sellel kevadel) ja need on läinud ilma igasuguste sümptomiteta. Minu emal tehti puukentsefaliidi vastast vaktsineerimist ja ta ütles,et peale esimest süsti oli käelihas paar päeva valulik, teist süsti tegema minnes ta oli jälle valmis, et lihas jääb valusaks - aga seekord valulikkust ei tekkinud. See on loogiline.

Ei, kordusvaktsineerimine mõte ei ole ainult selles, et esimese vaktsineerimisega saab kaitse kaitse 80-90 % lastest. Niipalju on õige küll, et kui vaktsiini infolehes on öeldud, et 80-90% saab kaitse esimesel korral, siis järelikult on veel mingi % lapsi, kes esimese vaktsineerimisega kaitset ei saa - kuid saab teisega (ja siis jääb veel mingi % lapsi, kellele vaktsiin ei ole võimeline antikehi tekitama ning kelle puhul jääb loota sellele, et neid kaudselt kaitseb see, et TEISED enamus on immuunsed ja haigusel on seetõttu raskem levida). Ok, eeldame lihtsuse mõttes, et Roosi kuulub selle 80% hulka, kes sai 1. vaktsineerimisega imuunsuse. See imuunsus kestab Roosil mõnda aega - seejärel, et imuunsus edasi püsiks, tuleks uue vaktsineerimisega värskendada imuunmälu.

Nii et soovitan sul välja uurida, KUI KAUA (MITU KUUD või MITU AASTAT?) KESTAB SELLE VAKTSIINI PUHUL, MIDA ROOSI SAI (eeldame lihtsuse mõttes, et ta kuulub nende 80% hulka, kes 1. süstiga immuunsuse sai) 1. süstiga omandatud immuunsus?

Siis sa tead, mis ajani sa võid käsitleda Roosit kui vaktsineeritud last ja mis ajast sa peaksid hakkama teda käitlema nagu vaktsineerimata last, st. hakkama vastama küsimusele, kas laps on vaktsineeritud: "Ei ole vaktsineeritud" või siis: "Me küll tegime aastal 2020 1. süsti, peale seda me ei jätkanud"

ann ütles ...

Veel:
vaktsineerimite ajakava on koostatud mõttega, et u. 95% vaktsineeritud lapsi (sest u. 5% vaktsiin ei mõju ja neil jääb loota, et teiste immuunsus kaudselt kaitseb ka neid) oleks teatud haigustele (mis need siis olid - difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvaltus, hemofiilus, leetrid, mumps, punetised)immuunsed imikust kuskil kuni täiskasvanuks saamiseni - leetrid/mumps/punetised vaktsiin värskendamist saavad lapsed teismelisena veel 13a ja difteeria/teetanus vaktsiini värskendamist 15/16a.
Edasi on inimene täiskasvanu ja valik on siis kas jätkata vaktsineerimisega või arvestada läbipõdemise võimalusega (kuigi, laste vaktsineeritus kaudselt kaitseb täiskasvanuid, st. imuunnne laps ei too haigust näit. oma vanematele koju)

Muidugi on valik, kas last ÜLDSE vaktsineerida.

Aga väita, et lapsele 1 süsti ärategemine teebki sama välja, mis teisele vaktsineerimiskava kohaste vahemikega kordusvaktsiineerimite tegemine e. vaktsiini värskendamine - see ei ole nii.

Anonüümne ütles ...

Teie Juulil on ju kromosoomi hälve mitte vaktsiinidest tekkinud viga, miks siis külvata veelgi rumalat paanikat vaktsiini vihkajate perre.

Irja ütles ...

Kummalisel kombel väidavad paljud vanemad aga just seda, et kõrvalmõjud tekkisid pärast teist vaktsineerimist ehk kordusvaktsiini. Huvitav, miks siis. Roosil tekkis pärast esimest süsti väike kõrvapõletik ning kõrvakuulmise langus. Olin väga pettunud, sest arvestasin ainult süstekoha punetusega. Teist korda sellist mitu kuud kestvsat kõrvapõletikku ei taha ning enam ei vaktsineeri. Õnneks sai Roosi terve suve rinnapiima ning tundub, et see aitas tema tervenemisele palju kaasa. Kes teab, mis muidu oleks olnud.

Juuli osas - angelmani sündroom tekib tõesti viljastumise hetkel, aga kõigil angelmanidel ei ole epilepsiat. Vaktsineerimine võis tal põhjustada epilepsiahood, kuna vaktsineerimise üks kõrvalmõjusid on epilepsia. Igatahes ei saa ma seda kunagi teada. Seepärast ma beebide vaktsineerimist ei pooldagi. Kuna sa ei tea, kas lapsel võib olla mibgi häire. Vaktsineerimise tagajärjel võib häire süveneda.

Irja ütles ...

Aga noh, vaatamata kõigele ei ole ma vaktsiinivastane. Saan aru nende vajalikkusest. Mu tädi suri tuberkuloosi ja tädipoeg lastehalvatusse. Samas - siis oli sõjaaeg ning inimesed kannatasid alatoitumuse all. Tädil ei olnud piima, et oma last toita. Tänapäeval sa võid teha ise väga palju selleks, et oma last kaitsta. Käituda nagu end koroona eest kaitstes - hoida distantsi, pesta käsi, kaks pluss kaks jne. Ülioluline on anda rinnapiima. Kui ei anna, siis tuleks kindlasti vaktsineerida. Muide, lugesin üht huvitavat uuringut selle kohta, kuidas arstid ise käituvad. Sealt tuli välja, et küllaltki suur osa arste eelistab OMA laste vaktsineerimist edasi lükata ning MMRi vaktsiini jätsid nad oma lastele tegemata. Ehk siis põhimõtteliselt käituvad arstid nagu mina :)

ann ütles ...

No minumeelest, kui neid vaktsiine ikka nii palju kardetakse, et pärast vaktsineerimist hakatakse lapse mistahes tervisehäite korral mõtlema: "See on seotud vaktsiiniga!" ja ennast sarjama, et miks ma üldse selle süsti tegin jne. jne. ...

siis võiks parem üks kord endale ära tunnistada, et:
"Tegelikult ma ikkagi kardan/ei usalda neid vaktsiine ega soovi neid teha" Jääks kogu edasine (mõttetu) visklemine ära.

Sest praegu ma näen, et Roosi puhul oli esialgu hea hirmutavat asja edasi lükata ("Ma ei pea selle pärast praegu muretsema - ma teen seda tulevikus") - aga niipea, kui 1 süst tehtud sai, lõid hirmulained taas pea kohal kokku ja asi läks lappama.

Irja ütles ...

Ma arvan, et tuleks siiski teha selget vahet hädadel, mis järgnevad vaktsineerimisele vahetult ning neil, mis alles kuu või kahe pärast. Roosi kõrvakuulmine nõrgenes vahetult pärast vaktsineerimist. Mina olen sellisel arvamusel, et vaktsineerimisele järgnevad alati kõrvalmõjud, seda tuleks ausalt tunnistada. Mul sellist illusiooni ei olnud, et kõrvalmõjusid pole. Muidu ju vaktsiin ei töötakski.

ann ütles ...

Ei, ei ole sellist reeglit, et vaktsineerimisele järgnevad alati kõrvalmõjud - vaktsiin võib oma töö ära teha ehk organismi antikehad tekitada nii, et inimene mitte ühtegi muutust oma enesetundes ei tunne. Vaktsiini väljatöötamisel tõestatakse antikehade tekkimist/hulka analüüsidega. Mida suuremal protsendil katseisikutel antikehad vajalikul määral tekkisid, aga mingeid muutusi enesetundes (kõrvalmõjusid) ei tekkinud - seda väärtuslikum vaktsiinikandidaat (suuremad lootused on sellel saada vaktsiiniks) - ja vastupidi.

Ehk teisiti öeldes - kõrvamõjude puudumist ei saa kohe kindlasti mitte käsitleda märgina sellest, et vaktsiin ei töötanud (antikehad ei tekkinud).

Irja ütles ...

Ma isiklikult pole kuulnud sellisest juhusest, kus kõrvalmõjusid poleks tekkinud. Ikka on olnud vähemasti süstekoha punetus. Nüüd üks hea tuttav tegi oma lastele MMRi. Ühel tõusis palavik ning teisel kattus keha punaste täppidega. See on suuresti linnalegend, et kõrvalmõjusid ei teki. Vanemad lihtsalt ei viitsi neist teada anda.