Huvitav on nüüd, tagantjärele lugeda, kuidas beebieas saadud vaktsiinid Juulit mõjutasid. Kui ühekuuselt saadud hepatiidisüst pani ta kõrvulukustavalt röökima, siis esimese difteeria-teetanus-läkaköha puhul ma ei pannud midagi tähele. Seepärast julgesin ka Roosile selle süsti teha lasta - tõsi, alles nüüd, kui ta on viieaastane.
Kõrvalmõjudeks olid tal süstekoha punetus ning paistetus ja tugev kõrvakuulmise langus. Ilmselt siis tekkis väike kõrvapõletik. Kestis see terve suve, alles nüüd kuuleb Roosi nagu enne süsti. Praeguseks oleks ta juba ka teise süsti saama pidanud, aga seda ma enam ei tee. Ma ei saa aru kordussüstide vajalikkusest. Korra vaktsineeritud, ära vaktsineeritud, arvan mina. Pealegi saab enamik lapsi kaitse juba pärast esimest süsti, nagu ma vaktsiini infolehelt lugesin. Milleks siis nii ruttu teine ja kolmas süst? Täiesti tarbetu organismi kurnamine, leian ma.
Juulikesel viis difteeria-teetanuse-läkaköha vaktsiini doos silmad fookusest välja. Ta sai selle kuuekuuselt ning panin kohe tähele, et lapse silmad ei olnud enam samasugused kui varem. Ilmselt ei suutnud väike organism kahe ajaliselt nii ligistikku tehtud süstiga toime tulla ning sealt tagasilöök tuligi.
Ülemisel pildil on Juuli enne teist vaktsiinidoosi, all pärast seda:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar