Me peame sellest ajast kuidagi läbi tulema. Kuidagi. Aga kuidas? Kuidas oleks, kui võtaksime eesmärgiks selle, et keegi ei saaks üleliia palju haiget?
See on tõsi, et pole suuremat kaotust kui elu ning surnuid enam tagasi ei too, aga ärgu me lein kasvagu nii suureks, et me invaliidistame elavad. Enne, kui mu isa suri, kirjutas ta minu jaoks valmis oma leinakuulutuse teksti. See oli umbes selline, mu mälu järgi: „Otsustasin lahkuda taevastele radadele. Ärge minu pärast kurvastage, elu on ilus, küllap kunagi kohtume!” See ilmus muide ka Päevalehes surmakuulutuste rubriigis, Postimees polnud nõus avaldama. Et kuidas ikkagi nii lõbus.
See on tõsi, et pole suuremat kaotust kui elu ning surnuid enam tagasi ei too, aga ärgu me lein kasvagu nii suureks, et me invaliidistame elavad. Enne, kui mu isa suri, kirjutas ta minu jaoks valmis oma leinakuulutuse teksti. See oli umbes selline, mu mälu järgi: „Otsustasin lahkuda taevastele radadele. Ärge minu pärast kurvastage, elu on ilus, küllap kunagi kohtume!” See ilmus muide ka Päevalehes surmakuulutuste rubriigis, Postimees polnud nõus avaldama. Et kuidas ikkagi nii lõbus.
Aga selles on sügav tõde. Surnud ei soovi, et me nende pärast kurvastaksime. Need, kes on meid armastanud, soovivad, et me oleksime õnnelikud ning et me elu oleks täidetud rõõmuga. Mu Vorkuta põrgulaagrist läbi tulnud isa teadis seda hästi. Ta ei jätnud kunagi kasutamata ühtegi võimalust elust rõõmu tunda. Ta õpetas seda mullegi. „Ära ütle, et suri. Ütle, et viskas sussid püsti,” viskas ta surmagi üle nalja. „Või pani kõrvad pea alla!”
Praegu on raske aeg, aga Eesti rahva ajaloos on olnud palju raskemaid aegu. Palju-palju raskemaid. Ja kummatigi suudeti ka siis naerda ning elust rõõmu tunda. Noored mehed läksid sõtta lauldes, need laulud on kuulsad siiamaani. Surnupealuusõdurid. Teate neid sõnu? See oli mu isa ja teiste leegionäride laul.
/Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!
Sirgub vabadusidu,
ei murta neid ridu,
kes Eesti eest andnud on kõik./
Nüüdki, mu sõbrad, kõlab leekides Kuradi naer. Aga ärme kohku selle ees nagu need noored poisidki ei kohkund. Vaatame talle julgelt silma ja naerame vastu. Surma kõrval on naerul koht küll. Sest naer aitab elada! Naer aitab leina taluda! Ja naerust saab alguse uus elu ning uus lootus. Varsti on ta siin, aga ärme enne ära sure!
Hoiame südames neid, kes ära lähevad, aga ärme sure koos nendega!
Pildil minu isa Vorkuta vangilaagris. Ta tuli tagasi. Kuradid ei võitnud!
5 kommentaari:
Huvitav on see, et need kes tegelikult hammasrataste vahele jäid eriti laulda ja naerda ei tahtnud. Samas koostööle läinutel oli lõbu laialt.
Donald Trump ravis end terveks kahe päevaga.
Kaja Kallasel kulus selleks kolm päeva.
Miks sunnitakse inimesi vaktsineerima kui sellest nohust ja köhast saab jagu sooja piima ja meega kolme päeva jooksul ?
Miks Kaja Kallas ei surnud
Koroona viirusesse ?
Miks 31 aastane päästeametnik suri vaktsiini tagajärjel aga Kaja Kallas ei surnud Koroona viirusesse ?
Kaja Kallas ravis end terveks kahe päevaga sooja piima ja meega.
Sõtta minnes laulsid kõik.
Arvan ,et inimesed kes võimu ja kuulsuse nimel astusid vabatahtlikult repressiivorganitesse ,tekitades oma tegevusega teistele valu ja piina ,peaksid olema karistatud sellise tegevuse eest!Kuidas on võimalik ,et nad on järjekordselt võimul?Miks te arvate ,et nad nüüd ei paneks korda kuritegusi elanike üle?
Postita kommentaar