KUI KOERTEGA MINNAKSE OMA RAHVA VASTU

Viimased piirangute vastased meeleavaldused pole küll veel mõõtmetelt Pronksiööga võrreldavad, kuid see, kuidas valitsus nendele reageerib, meenutab mulle üha enam politsei reageeringut Pronksiööle. "Teeme kindlaks, kes tegid, ja karistame," ähvardab politsei esindaja. Täpselt nagu pärast Pronksiööd. Teeme kindlaks ja karistame. Ainult et kui siis mässasid venelased, siis nüüd nii eestlased kui venelased. 

Oma rahva vastu minemise kogemust aga iseseisval Eesti riigil ei ole. Kui Ansip Tartu tudengite kallale koeri ässitas, siis olime veel NLis. Ja Ansip võib end vabandada väitega, et siis oli teine riik ning käsk tuli ülevalt.

Nüüd jagab Reformierakond ise käske, Keskiga koos, ning enam ei ole võimalik pugeda selle taha, et käsk tuli "mujalt." Käsk tuleb nüüd alati iseendalt. Nii et põhjendada tuleb, miks ise, enda soovil koerad omaenda rahva vastu välja toodi ja ise, enda soovil oma rahvaga nii tülli on mindud, et oma rahvas tunneb vajadust seda "iset" lumepallidega loopida. 

Lihtne on öelda - oo, see oli ju Varro Vooglaid, kes kutsus üles kodanikuallumatusele! Vot kui Varro poleks seda teinud, siis rahvas armastaks meid! Jumaldaks, suudleks me jalgu! Aga Varro rikkus kõik ära, kutsudes kodanikuallumatusele, ning ainult seepärast loobiti meid lumepallidega.

Sest ega rahvas politseid loopinud. Rahvas loopis tegelikult teid, Kaja Kallas ja Jüri Ratas, politsei seisis teil lihtsalt müürina ees ning sai hoobid enda pihta. Ja sel rahva vihal pole mingit pistmist Varro Vooglaiuga. See on kantud inimeste meeleheitest selle pärast, et nad ei saa enam hakkama. Eestlane, erinevalt venelasest, niisama lihtsalt tänavale ei tule. Kui eestlane tuleb, siis peab midagi väga viltu olema. Siis piisab sellest, et kerkib esile paar karismaatilist liidrit, ning ühel hetkel enam tänavatelt ei lahkuta. Vaatamata sellele, et kindlaks tegema ning karistama hakatakse.

Minu meelest on valitsusel ülim aeg peeglisse vaadata. Kui mina oleksin peaminister, siis ma võtaks südame rindu ning vabandaks oma rahva ees. Elektrihindade pärast ennekõike. Jah, see pole minu süü, aga ma saan aru, mida rahvas läbi elab ja ma olen oma südames koos temaga. Koerte tänavale toomine ei taltsuta kedagi, eriti neid, kel pole midagi kaotada. Ja neid on Eestis juba väga palju. Kõrkus ja kalkus ajavad asja ainult hullemaks. Ainult alandlikkus veel päästaks, aga kas meie valitsus on alandlikkuseks võimeline?