Oleme nüüd kohal, aga kirjutan ikka edasi. Nii on teil huvitav lugeda sõjauudistele vahelduseks ning endal ka pärast äge meenutada. Nii et mis siis täna tegime?
Inno ütles juba hommikul, et tema tahab restorani sööma minna. Saab lõpuks korralikku toitu! Et mille pärast ta siis siia üldse tuli. "Mina olen oma kohustuse täitnud, tõin Portugali kirjaniku Portugali ära, nüüd tahan süüa!" teatas ta resoluutselt. "Mina ei ole sõjapõgenik, mina olen toidupõgenik!" Jaa, Inno vastuolu Eesti köögiga on legendaarne. Talle ei sobi mitte miski, kas tekivad seedehäired või allergia. Kord vihastas Inno seepärast nii väga, et otsustas paastu pidama hakata. Kolm päeva paastus, jõi ainult teed ja vett. Kolmandamal päeval minestas peaaegu et ära :D Pärast seda Inno enam paastunud ei ole. Sööb lihtsalt vihaselt salatit (rukola, spinat, redis, kurk, tuunikala) ning imestab, miks ta Eestis ainult jänese sööki süüa saab. Minul probleemi pole - mina söön liha ja kala, puu- ning juurvilju. Inno jaoks on aga Eesti puu- ning juurviljad hapud ja nõnda edasi. Siin, Portugalis, saab ta aga pea kõike süüa ning on seetõttu väga rõõmus. Ilmselt on see seotud sellega, et ta põlvneb kunagi Häädemeestes randunud Hispaania meremeestest :D
Ühesõnaga! Käisime söömas, aga mitte restoranis, vaid täiesti tavalise kaubanduskeskuse sööklas. Ning kui oivaline söök seal oli! Võtsime mõlemad kaheksajala riisiga, suure taldrikutäie, ning see maksis ainult 7 eurot. Supp oli 2. Eestis tellisime viimati praadi 10 euro eest ning supp maksab restoranides keskmiselt 4 eurot. Sõime kõik kahe suupoolega. Ettekandja rääkis täiesti puhast inglise keelt, kuigi tegu oli väiksemat sorti linna Portalegrega. Keegi ei pahandanud, kui lapsed mööda restorani ringi jooksid ning teiste einestajate juurde asja tegid - eriti väike Ella, kes läks teistele lausa nina alla uudistama, et mis nad seal teevad :D Hoopis patsutati neid lahke naeratusega pea peale ning tehti nende lõbustamiseks naljakaid nägusid. Juulikesesse suhtuti suure lugupidamisega - tema jaoks võeti üks tool laua tagant ära ning lükati sinna kohale tema käru :)
Kõht kinnitatud, käisime Pingo Doce'is süüa ostmas. Inno võttis omale kauaigatsetud merikogre ning mina pardiriisi (arroz de pato), mis on üks mu lemmikroogi siin. Lisaks erinevaid värskeid mahlu, oliive, maasikaid, vaarikaid, mustikaid ning muidugi SUPPE! Pingo Doce'i spinatisupist (ilma kartulita) mina paremat ei tea.
Siis oli mul veel üks "missioon." Leida üles mu sõbrale Fredericole ehk Fredile kunagi kuulunud vana kloostrihoone, convento, millest on juttu ka mu raamatus. Kel raamat on, otsige see koht üles :) Fred tahtis nimelt kunagi sellesse vanasse kloostrisse hotelli teha, aga kahjuks see plaan ebaõnnestus. Natuke sõitsime mööda Castelo de Vide'i ringi ning lõpuks leidsime vana maja üles. Mul oli nii hea meel seda näha, käisin seal viimati oma 20 aastat tagasi koos Frediga, kui tal veel see hotelliplaan oli. Nüüd on seal silt väljas, et tegu kunagise kloostriga, aga maja ise paistab mahajäetud. Tegime seal kirjastuse jaoks mu romaani tutvustava video - tahtsin seda teha kohas, mis raamatus mainitud ning lisaks on see veel ka vaimustavalt ilus paik.
Helistasin Fredile, et äkki ta on parajasti Castelo de Vide'is. Oligi! Aga ta oli parajasti farmis tööl ning ta tööpäev pidi lõppema alles kella kuue ajal. Leppisime siis kokkusaamise esmaspäevaks. Ei jõua ära oodata! Fred on üks mu armsamaid sõpru ning ka üks mu raamatu peategelasi - üks neist kolmest portugali mehest, kes Eestis suurtesse sekeldustesse satub. Kuldse südamega mees. Kes näeb välja nagu ehtne viiking :D Heleda peaga, kuigi on puhastverd portugallane. Aga mis seal imestada, Inno on eestlane, aga näeb välja nagu hispaanlane :D
Et siis esmaspäeval näen Fredi ning saan talle üle anda oma raamatu. Ma ei kujuta ette, mis näo ta teeb :D Ma kunagi talle ütlesin, et kirjutan temast ja teistest sõpradest raamatu ning ta jäi põnevusega ootama. Loodan, et talle meeldib. Mu teine sõber Miguel, kes on raamatus vapper advokaat, kes peategelase Eesti vanglast ära päästab, igatahes ootab oma raamatut juba kannatamatult :D
Olge siis mõnusad ja nautige Eesti sooja kevadet! Homme lähme Castelo Brancosse, pärast kirjutan, mida seal põnevat ette võtsime.
Kallistades,
Irja
P.S. Unustasin mainida, et käisime veel lastega mänguväljakul. Neile väga meeldis - Roosi ja Ella lasid liumäest alla ning kiikusid ning Juulike käputas seal niisama ringi. Inno sai pingi peal istudes mõned lood üles panna. Sooja oli 17 kraadi!
Pildil see söök, mida täna sõime - kaheksajala tükid riisiga küüslauguleemes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar