VIIETEISTKÜMNES REISIPÄEV :) PÄRAL!

Viieteistkümnendal reisipäeval jõudsime siis pärale :) Portugali. Alentejosse. Ma olen nii väsinud. Ja nii õnnelik. Ja nii tänulik. Ma kartsin juba, et ma ei jõuagi enam siia. Et sõda jõuab Eestisse ja piirid pannakse kinni ja ma ei saagi enam tulla. Aga ma ikka jõudsin. Isegi kui ma oleks täna Eestist startinud, oleksin saanud tulla. Aga kui ma põhjani aus olen, siis ma ei tea, kui kaua enam saab. Mul on kõhupõhjas kõhe tunne. Ma väga loodan, et ma eksin. 

Mult küsitakse, kas meie tulek oli etteplaneeritud põgenemine. Draamakuninganna minus tahaks öelda, et jaa, muidugi. Muidugi teadsin ma seda ette, et Ukrainas algab sõda ning muidugi on me tulek seotud selle sõjaga. Tõde on aga siiski see, et ma hakkasin seda raamatut kirjutama juba kümme aastat tagasi ning kirjastusele saatsin ma ta ära septembris. Siis tegeles temaga kirjastus ning veebruari alguses tuli ta siin Portugalis välja. Siis küsis kirjastus, millal teeme esitluse. Leppisime kokku aprillikuu. Inno tellis ära auto katuseboksi ning me uuendasime oma dokumente. Ja siis, 24. veebruaril, algas sõda.

Loomulikult oli mul enne lahkumist kõhe tunne, Inno ütleb, et ma lausa hüsteeritsesin, küsides talt, millal boks tuleb ja millal dokumendid juba valmis saavad. Ma ärkasin öösel kell kolm, et tšekkida uudiseid. Ja ma kartsin, et Venemaa paneb enne Suwalki koridori kinni, kui me sealt läbi saame. Ning jah, mul on hea meel, et ma olen praegu siin. Aga ma ei osanud veel paar päeva enne sõja algust kahtlustadagi, et sõda algab. Inno, kes muidu alati täppi paneb, ei osanud samuti. Ta vedas muga lausa viie ajakirja peale kihla, et sõda ei alga :D Aga sõda algas ning korraga oli ka Inno, kes on tavaliselt vana rahu ise, närvis. Ja ütles, et enam ei ole ta Venemaa puhul mitte milleski kindel. 

Nii palju siis mu kuulsusrikkast põgenemisest :D Paraku korraldas saatus lihtsalt asjad sedasi, et ma olen nüüd siin. Kui mu raamat poleks trükki läinud, siis ilmselt poleks ma siin, sest ma poleks siis reisi jaoks raha kogunud. 

Aga pisut tänasest päevast ka :) Sõitsime neli tundi Hispaaniast, Villarino de los Aires'est, kus oli me Airbnb majake, neli tundi Portugali Alentejosse. Oleme ankrus Portalegre lähistel. Jääme siia nädalaks ajaks, et Inno saaks reisiväsimuse välja puhata. Teeme ära video kirjastuse jaoks, kus tutvustan oma raamatut, sööme maailma parimat Portugali toitu ning uudistame ümbrust. Ma olen siin varem palju olnud, Alentejo on mu lemmikosa Portugalist. Siin, ühes vanas maamajas, vaatega oliivipuule, sai 2019. aasta kuumal suvel kolme kuuga lõpetatud ka mu romaan. Mul on tunne, et mulle kasvavad siin alati tiivad ning ma suudan lennata - vaimus :) Ilmselt tulen siia kirjutama ka oma järgmist romaani, mille kohta olen täis kirjutanud juba kaks märkmikku. 

Esmalt saadan aga teele selle raamatu, mis veebruaris välja tuli. Oleme Alentejos nädalakese, aga siis lähme Lissaboni, kus on raamatu esitlus. Jalutan jälle Avenida da Liberdadel (vabaduse avenüül), luban endale Praca do Comerciol ühe kohvi ning vaatan 25. aprilli silda, mis saanud nime Portugali revolutsiooni järgi. Kas teate, et see oli täiesti veretu revolutsioon, millega kukutati Portugalis diktatuur? Sõjaväelased eesotsas kapten Maiaga tegid seda ning rahvas tuli nendega kaasa ning mitte kedagi ei tapetud. Tankide torudesse pandi lilled. Punased nelgid. Seepärast on ka minu raamatu kaanel punased nelgid. 

Nüüd istume siin Alentejos vanas maamajakeses, mille õuel lehvib Portugali lipp, ning sööme Portugali juustu, mis on minu arust palju parem kui Hispaania juust, sest ta on mõnusalt hapukas. Roosile meeldib see ka, aga Inno eelistab Hispaania oma :D Siis ostsime Continentest veel suppi, kana, erinevat saiavärki ning maasikaid. Pitsat ning muud lastele. Häid Portugali mahlu. Juuli jumaldab siinset õunamahla, sest see ei ole üldse hapu, vaid magus. 

Päike loojus just ning pimedus vajus kui tekk me üle. Siin on hea ning turvaline.