PÕGENIKUD 44NDAL AASTAL. Isa trööstib tütart Saksamaal, Oldenburgi põgenikelaagris. See on minu tädimees Rudolf Susi ning väike tüdruk on tema tütar Ene Susi. Ruudi otsustas 44nda aasta sügisel oma pere Eestist ära viia. Nad said minema viimasel hetkel, kui juba laevu põhja lasti, õnnekombel ei sattunud nad Moirale, vaid laevale, mis väljus enne seda. Ruudi sai põgenedes tabamuse selga, kaitstes tütart kuulide eest. Mõnda aega tuli neil viibida põgenikelaagris, aga siis said nad valida endale uueks kodumaaks Ameerika.
Samal ajal hoidis minu isa, Ruudi naisevend Georg, koos teiste Pitka poistega kinni rinnet Keila all. Ta oli 17-aastane noormees, kes läks sõtta vabatahtlikult. Tänu nendele poistele said paljud pered põgenema.
Sõjaajal tuleb teha raskeid valikuid. Ning oluline on otsustada oma südametunnistuse järgi. Ruudi ja Georg mõistsid teineteise valikuid ning nende lapsed, Ene ja mina, olime oma isade üle uhked. Nende valikud olid erinevad - nad olid erinevas olukorras - , aga mõlemad olid õiged.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar