VIIES REISIPÄEV :)

Huhuhh, täna jälle sõidupäev ning rampväsinuna Saksamaal Airbnb's. Kus COVID-passi näha ei tahetud :D

 
Inno pidi Poola-Saksa piiril kreepsu saama. Seal aeglustus liiklus nimelt pea et seisakuks ning ees läks tohutu rekkade rivi. Hiiirmaeglaselt. Sekka mõned kaubikud. Sõiduautosid peaaegu et polnud - no selge, bents on kallis. Saksamaal maksis juba kaks eurot liiter. 

Aga Inno arvas, et võib-olla on dokumentide kontroll. Ja äkki küsitakse ka COVID-passi. Mida meil ei ole :D Ja et äkki me ei pääsegi Saksamaale. "Nohh, pole häda, jääme siis Poola!" lohutasin teda mina. Mulle Poola väga meeldib. Kõik on nii odav, et võid pimesi poes käia, ning inimesed on sama soojad ja südamlikud kui Portugalis. Roosi oli päris ehmunud, kui Poola bensujaama müüja talt lahke naeratuse saatel nime päris :D

AGA! Selgus, et ei tahetud mingit COVID-passi. Paar politseiautot küll piiri peal passis, ent seisaku põhjuseks oli hoopis laiaulatuslik teeparandus :D Kui Inno seda nägi, läks tal meel nii rõõmsaks, et ta hakkas kohe laulma :D Jeeeeee, wunderbar, me olime Saksamaal! Mis sest, et bents kaks euri liiter, me olime vabas maailmas!!! 

Ja nii me sõitsime ses vabas maailmas edasi päikeseloojaku poole. Kuulasime mu lemmiku, Louis Armstrongi mahekardeat häält ega mõelnud enam üldse sõjale. Louis Armstrongi kuulates ongi võimatu sõjale mõelda. 

Ja metsa all rohetas ning kasvasid imeilusad valged lilled. Ning me ei näinud enam ühtegi sõjaautot.