laupäev, 31. detsember 2022

KUIDAS ME EDGARIGA VABA ÜHISKONNA RAAMATUT TEGIME


Vaba ühiskonna raamat, mille me Innoga Edgari palvel kirjutasime ja mida mõned halvustavalt Panovi raamatuks kutsusid. See toob ka nii palju lahedaid mälestusi. Mäletan, kuidas me arutasime selle kirjutamist koos Edgariga Tallinna lahel. Edgar nimelt tegi meile üllatuse - kutsus meid Tallinna lahele jahiga sõitma ning oli sinna ka söögipoolist kaasa võtnud. Minul jälle oli kaasas värske raamatu käsikiri, millest ma talle lõike ette lugesin.

Alguses oli Edgaril tõesti selline plaan, et raamat tuleks pelgalt Vladimir Panovist - Tallinna abilinnapeast, kel kaamerate ees käed raudu pandi. Mina vaidlesin vastu, et kui me tahame tõesti kirjutada raamatut VABAST ÜHISKONNAST ning kuidas see toimima peaks, siis me ei saa kirjutada raamatut vaid ühest inimesest. Ega Panov ole ainus, kellele on liiga tehtud. Ja nõudsin, et raamatusse tuleksid peatükid ka vabadusvõitleja Tiit Madissonist, ERSP asutajast Vello Väärtnõust, Pronkssõdurit kaitsnud Öise Vahtkonna liidritest ning paljudest teistest. Oli ütlemaatagi selge, et tegu oli inimestega, kel olid erinevad seisukohad, aga minu silmis polnud sel tähtsust. Sest mida tähendab VABA ÜHISKOND? Seda, et ka kardinaalselt erineval seiuskohal olevad inimesed saavad ning tohivad koos ühes ruumis viibida ning mõtteid vahetada. Olin seda äsja ise teinud. Saanud Tallinnas Puškini kohvikus kokku Maksim Reva ning Aleksandr Koroboviga. Tutvustasin end kohe kui Eesti leegionäri tütart. Meie arusaam ajaloost oli kardinaalselt erinev, aga me saime sellegipoolest teineteisega rääkida ning meist said pärast seda sõbrad.

Üllatuslikult oli Edgar päri, ta ei hakanud mulle vastu vaidlema. Mis oli mulle täielik üllatus. Ma keerasin ta plaani pea peale, aga ta oli päri. "Hüva, teeme siis selle vaba ühiskonna raamatu," ütles ta naeratades. Ja me tegime. Tegime intervjuud ära ning kirjutasime ta paari kuuga kokku. Vahepeal oli meie pool küll läbiotsimine, aga see andis meile ainult tuult tiibadesse. 

Ja ühel päeval oligi selle raamatu esitlus, Tallinna kohvikus "Väike Pariis." Ka siin oli mul oma visioon. Ma tahtsin, et vähemasti mõned raamatu peategelased tuleksid esitlusele. Ja et kindlasti viibiks esitlusel ka mõni Öise Vahtkonna inimene. Edgarile oli see kindlasti suur poliitiline risk - teda seostati ju niigi Kremliga. Aga ta oli jälle päri. "Hüva, teeme ära," ütles ta. Minu suurimaks rõõmuks nõustus esitlusele tulema ka Tiit. Ja viibima Maksim Reva ning Pjotr Puškarnõiga samas ruumis. Kutsusin kõik ükshaaval ka lava ette ning andsin neile pühendusega raamatu. Ma olin rõõmus ning uhke, et suutsin teineteisega kardinaalselt erineval arvamusel olevad inimesed ühte ruumi kokku tuua ning ka Edgar, kes samuti esitlusele tuli, näis rahul olevat. Siit oleks saanud hooga edasi minna, Ansipi poolt tekitatud ühiskondlikke lõhesid siluma hakata, aga kahjuks ei olnud see enam võimalik - hüsteeriline nõiajaht Edgarile ning kõigele, mis kuidagiviisi seotud Venemaa ning venelastega, tõmbas plaanile kriipsu peale. 

Aga vähemasti me üritasime! 

Kommentaare ei ole: