LENINGRADI BLOKAAD

Kuna ma siin ikka oma perekonna ajaloost räägin, siis täna, Leningradi blokaadi 80. aastapäeval, on oluline märkida, et selles osales ka minu soomlasest vanaisa Väinö. Ta mobiliseeriti esmalt Punaarmeesse, ent läks keset lahingumöllu sakslaste poolele üle ning piiras koos sakslastega Leningradi. Ja tuli sealt elusana tagasi.

Pärast andis Soome aga reeturlikult koos soomlastega võidelnud ingerisoomlased venelastele välja (kuigi oli enne lubanud, et Soome armees võidelnud ingerlased saavad Soome kodakondsuse, mis osutus valeks) ning mu vanaisa saadeti Siberisse. Rongis kohtus ta vanaema Selmaga ning nad jäidki kokku. Eestisse sattusid nad seeläbi, et mu vanavanaema, Selma ema Ida, kelle poeg Ernest mobiliseeriti samuti sunniviisiliselt Punaarmeesse, sai teada, et Ernest oli saadetud Eesti rindele. Seepärast tuli kogu pere Eestisse elama - Rakvere lähedale Karitsale. Eestis selgus aga, et Ernest oli rindel teadmata kadunuks jäänud ning ta jäigi kadunuks.Vanavanema Ida otsustas sellele vaatamata Eestisse elama jääda ning koos temaga jäi ka kogu tema ülejäänud pere - kaheksa õde ning kõikide lapsed.

Vanaisa Väinö oli aga kange mees kuni surmani. Kord jõi ta end kõvasti purju ning kuna ta oli suur kakleja, siis otsustasid teised külamehed talle õppetunni anda ning talle peksa anda, kui ta maas pikutas. Väinö oli järgmisel hommikul väga vihane. Käis kogu küla läbi ning kuna ta täpselt ei teadnud, kes talle peksa andis - talle ei öeldud - , siis lõi ta nina üles kõikidel külameestel.

Venelaste kohta ütles ta kuni surmani "ryssä" ning kakles nendega, kus aga sai. Isegi minu isa ja ema pulmas, kus ta läks kallale oma naise õepojale, kelle isa on venelane, sõimates teda "helvetin ryssäks". Minu isa, kellele lugu väga nalja tegi - tema pärast Vorkutad enam venelasi ei vihanud - oli nad lahutanud.

Minu isa Georgi, oma väimeespojaga, sai Väinö aga ülihästi läbi. Tuli talle alati appi, kui vaja. Ma kahtlustan, et see oli neil see ühine saksa poolel sõdimise asi. Et ikkagi relvavennad.

Ehk siis jah - Georg ja Väinö olid kanged sõdurid, ma ei tea, kas tänapäeval enam nii kangeid sõdureid ongi.

Aga mina olen tänu sellele patsifist. Ükski sõda ei ole pidamist väärt.


Pildil minu vanaisa Väinö noore mehena.