See Leedu plahvatus täna võttis ikka seest täiesti õõnsaks. Seda oli ju maanteele näha, taevas sõna otseses mõttes põles, ja me alati sõidame seda kaudu. Kui siit lõunast põhja poole tulema hakkame. Mitu korda oleme ka Panevezyses ööd olnud.
Et täna ma olin küll õnnelik, et praegu - veel - teel ei ole. Loodan, et siit midagi hullemat ei järgne, aga teele asumine muutus nüüd veel hirmsamaks. Mõtlen, kuidas oleksin lastele seda põlengut seletanud. Ja kui paanikas ma ise oleksin olnud.
Pildil meie Leedus, teel Eestisse, kui Roosike oli neljane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar