pühapäev, 5. veebruar 2023

KAS OLEME NÕUS LOOBUMA ISAMAAST, KUI SAAME ALLES HOIDA KODU?

Mu isa viidi neljakümnendate lõpul Vorkutasse. Talle tuldi tema koju - Tartusse Võru tänavale - järele ning ta viidi kahe julgeolekumehe vahel Tartu halli KGB majja. Sealt viis mu isa tee edasi Vorkutasse, kus oli talviti lausa -50 kraadi külma ning möllas purgaa - kui olete kuulnud, siis Siberis on selline lumetorm. Väga karm, kõik ei elanud seda üle.

Õnneks ei saadud teada, et mu isa sõdis Eesti Leegionis, ta sai ainult 10 aastat - metsavenna abistamise eest. Sellest istus ta ära kaheksa. Isa rääkis, et mõtles Vorkutas vaid üht: kui veel KORRA kodumaad näeks, siis ei viriseks enam mitte millegi üle. Ta ei tahtnud tulla tagasi mingisse konkreetsesse kohta, see soov ei olnud tal seotud Osula ega ka Võrumaa, vaid lihtsalt EESTIGA. 

Ta tahtis veel KORRA näha Eestit. Et minu meelest on selles loos sügav tarkus. Inimene tahab sageli kõike. Tahab, et ta oleks kaitstud, aga samas sõjaks valmistuda ei taha. Õietiöelda ei taha mõeldagi sõjale, kuigi on teada, et si vis pacem para bellum. Tahab, et oleks rahulik, aga samas igav ka ei tohiks olla. Tahab, et kõht oleks täis, aga mitte liiga punnis. 

Aga elus sageli kõike ei saa ning siis tuleb mõelda, mis on KÕIGE OLULISEM. MIS ON KÕIGE OLULISEM? Sest KÕIK ei saa olla kõige olulisem. Ja on ka selge, et rasketel aegadel pannakse meid rohkem valikute ette. Praegu tuleb endalt küsida, mis on tähtsam - kas kodu või isamaa. Päriselt, see on see valik, mis on meie ees. 

Kas oleme nõus loobuma isamaast, kui saame alles hoida kodu?

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

väga ilus kodumaad-armastav kirjutis läbi enda perekonnakroonika.
Sageli olen mõelnud et Eestis on väga vale et puudub riiklik-rahvuslik kasvatus (peaks olema kohe isamaaarmastuse propagandaministeerium)

Irja ütles ...

Aitäh ja väga päri, isamaaline kasvatus peaks kindlasti olema. Minu isa lapsepõlves oli.