Venemaa kõrvu kõlab nursikate appikarje umbes sellisena, et appi, meil siin on "põlisrahvas" hädas, Eesti valitsus kiusab teda, tahetakse ära tappa lääne paukudega, vajame abi.
Kuulge, sõbrad, terve Eesti on "põlisrahvas," iga nurgatagune on siin "põlis." Me oleme nii väike riik, et iga inimene on mõnest maakolkast pärit. Mina olen pärit näiteks Osulast. Aga 1944. aastal, kui Nõukogude Liit siia tuli, viidi minu isa Siberisse ning vanaema ja vanaisa tõsteti nende "põliskodust" välja. Mina tahan ka Osula koolimajas elada, kus kunagi mu vanaema ja vanaisa ning nende lapsed, Aino, Endla ja Georg elasid. Kus mu isa sündis. Aga vana Osula koolimaja on ammu ära lagunenud ning juured läbi lõigatud. Kas ma olen seepärast vähem "põlis"? Ei leia. Minu isa rändas pärast Siberist tagasitulekut Rakverre, kuhu tõi ka oma ema ja isa (tädi pere kolis Ameerikasse), ning elu läks edasi. Nüüd olen mina Võrus tagasi, aga ma ei nõua, et saaksin jälle elada Osula koolimajas, mulle kõlbab Kreutzwaldi tänav kah. Sest see on ka Võrumaa, see on ka Eesti.
Ja kui see, et ma oma kodust ära koliks, aitaks Eestisse rohkem liitlasvägede sõdureid tuua, siis ma koliks hommepäev ära. IGA liitlasvägede sõdur on Eestile kulla hinnaga. Neid võiks veel olla ja VEEL.
Parem sõprade tankid kui vaenlaste tankid, kuidas on sellest nii raske aru saada? Meie isad ja vanaisad olid nõus andma Eesti eest oma ELU. Ja nüüd meie põlvkond ei ole nõus andma MAJA. Mille eest saab vastu uue maja. Mõistus tõrgub uskumast.
Ja jätke jutt oma erilisest "põlisusest." Terve Eesti on PÕLIS. Meil on tohutult vedanud, et me oleme saanud nii kaua iseseisvad olla. Sellel on olnud oma hind ning selle taga on olnud mitte umbmäärane saatus, vaid inimesed, kes on selle nimel pingutanud.
Ärme siis tee oma isadele ja vanaisadele, kes Eesti eest võitlesid, häbi. Oleme tänulikud, et meil seekord ON liitlased ja teeme neile natuke ruumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar