TEINE LISSABONIS KÄIK JA NATUKE SÜNNIPÄEVAJUTTU KA

  Eile õhtul jõudsime koju nii hilja, üheteist ajal, et ei jõudnudki täpsemalt kirja panna, mis asju me eile Lissabonis ajasime. Nonii!

Kõigepealt läksime siis Ellaga kella kümneks Dona Estefania haigla hoovi peal olevasse väikesesse majja, mil silt "consultas externas." Nagu eelmiselgi korral, oli seal tohutu rahvasumm ning meeletu järts. Umbes viiskümmend inimest oli järjekorras. Võtsime aga jälle pileti ja jäime ootama. Kuskil poole tunni pärast kutsuti meid registratuuri, kust saime järjekordse pileti. Nüüd jäime ootama arsti juurde pääsu.

Ootasime jälle umbes pool tundi, siis kutsuti meid kabinetti nr 11. Seal vaadati me haigla poolt väljastatud kutsekaarti ning juhatati ühte teise kabinetti, kus arst ja õed Ella käe üle vaatasid ning ta haavast niidid välja võtsid. Ellake natuke kartis, aga õed olid väga lahked - näitasid talle multikaid ja küsisid, mis on tema lemmikjäätis, strawberry or chocolate. "Chocolate," ütles Ella ning ta tuju oligi juba parem. Niidid olidki välja võetud!

Seejärel saadeti meid veel Estefania haigla rehabilitatsiooniosakonda, kus Ella esmalt ootesaalis teiste lastega mängis. Seejärel tuldi meid kutsuma ning sõbralik rehatädi pani Ellale uue "käekaunistuse" - sedapuhku pehmema. Seda tuleb Ellakesel nüüd kanda viis nädalat, pärast seda pannakse veel üks tilluke side, mida tuleb kanda kaks nädalat. Õnneks on uus kips kergem kui eelmine ega ole ka nii jäik. Oma sünnipäevaks 17. juunil peaks Ella niisiis käesidemest vabanema. Ehk jaanipäevaks :D

Haiglakäigud tehtud, helistasime issile, kel oli Lissaboni hullus liikluses õnnestunud leida invaparkimiskoht (Juulil on invakaart) ning kes oli vahepeal Roosi ja Juuliga lähedal asuvasse Saldanha kaubanduskeskusesse sööma läinud. Suundusime Ellaga ka sinna ning tegime ühe mõnusa sušilantši. Pärast seda läksime Roosi tungival nõudmisel otsima laste seas praegu väga populaarset mullijoogi müügikohta, mis asus Saldanha lähedal. Leidsime selle ning ostsime Roosile selle kaua igatsetud mullijoogi.

Siis veel Corte Ingles'ist läbi. Corte Ingles on mu lemmikkaubamaja juba sellest ajast, kui ma 2003. aastal esimest korda Lissaboni tulin. Armusin sellesse ülikonnas teenindajatega kaubamajja esimesest pilgust. Ta on lihtsalt nii stiilne. Sa ei peagi sealt midagi ostma, juba läbi jalutada on lahe. Kõik teenindajad on ülikonnas ning lisaks on seal veel ka hästi palju turvamehi. Kõik üliviisakad. Vanasti Lissabonis elades (2003-2005) käisin sealt kord nädalas ingliskeelseid ajakirju ostmas. Mul oli siis vähe raha, aga ühe ajakirja jaksasin osta ikka.

Hiljem oleme Innoga aeg-ajalt sealses toiduosakonnas käinud - sealt saab selliseid asju, mida mujal ei müüda, näiteks musta leiba, mille järele mul praegu suur igatsus on. Eile sinna ei läinud, sest meil on veel kodus näkileiba, tellisime seda pakiga Soomest, küll aga põikasin oma sünnipäeva puhul taas läbi vanast tuttavast ajakirjaosakonnast, kust ostsin endale paar uut ajakirja. Siis veel igale lapsele paar mänguasja ja tehtud.

Omale ma sünnipäevakinki ei ostnud ja ütlesin ka ülejäänud pereliikmetele, et ainult omatehtud kingid. Täna hommikul ulataski Roosi mulle mitu karpi omatehtud üllatusi - joonistusi ja muid meisterdusi :D Jõin trepi peal kohvi ja sõin ära kausikese jäätist, vaadates, kuidas päike kõrgel taevas sirab. Idüll.

Kohe kindlasti on see üks mu kõigi aegade paremaid sünnipäevi. Ellake paraneb ning kõik mu pereliikmed on rõõmsad ning rahuolevad. Ei oskagi midagi rohkemat tahta.

Ülal Elluškin arstikabineti ukse taga ning siin lapsed koos issiga Lissaboni mullijoogipoes.