Rõõm on näha, kui kiiresti ta siin kohanenud on. Kui alguses ei tahtnud ta laagrist kuuldagi, siis nüüd ei taha ta kuuldagi mõttest sinna mitte minna. Isegi siis, kui parim sõbranna Julia ühel päeval tulla ei saanud, võttis Roosi kooli väravas julguse kokku ning läks ikka, kuna nägi üht teist tüdrukut, kellega ta samuti sõbraks oli saanud.
Siin sõlmitakse sõprussuhteid väga kiiresti. Kuulen iga päev, kuidas üks tüdruk tal ülesandeid lahendada aitas, teine talle midagi tõlkis ja kolmas midagi muud seletas. Nurka istuma ei jäeta kedagi. Kui keegi nurgas passib, siis ta lihtsalt tiritakse kättpidi mängu kaasa. Õnneks ei ole Roosi oma temperamendilt ka tagasihoidlik, vaid pigem tagasihoidlikkuse vastand. Innol on kombeks ohata: "Ja mina arvasin, et tüdrukud istuvad kogu aeg, käed põlvede peal!" No meie piigade kohta seda küll öelda ei saa :D Eriti Roosi kohta :D Siin Hispaanias ta ei torka õnneks ka väga silma oma kõva häälega, kuna siin käratsevad kõik. Aga Eestis ma alati kardan, et äkki keegi vaatab, mis põrgulärm :D Ärge siis ära ehmatage, kui me Eestisse tuleme, Roosil on hispaanlase temperament :D
Eile käisid lapsed laagris aga kunstinäitust vaatamas. Kohalike noorte kunstnike tööd. Igaüks pidi seisma selle pildi ette, mis talle kõige rohkem meeldis. Roosi oli vaimustuses. Ja ütles, et järgmine aasta tahab tema ka sel näitusel osaleda. No näis! :D Suur kunstnik on ta meil küll :D
Pildil Roosi poolt laagris meisterdatud tassike, sees nööriga pudelikork, mida saab tassi sisse püüda :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar