Sõjas on kas vastumeelsus sõdida (mida sõjaõhutajad nimetavad "argpüksluseks" ning "desertöörluseks," aga mis ei ole tegelikult mitte midagi muud kui inimese soov elada rahus ehk üdini inimlik) ning võimekus sõdida - vaimsed ning füüsilised eeldused selleks.
Soome kirjanik Väinö Linna on kirjutanud suurepärase romaani "Tundmatu sõdur." Seda aga tsenseeriti kõvasti ning kõik ebapatriootlikud osad kraabiti tsensorite poolt välja. Nõnda, et Linna polnud pärast oma algupärast romaani äragi tundnud. Alles 2000. aastal anti see tema õigel kujul välja "Sõjaromaanina" ning lugejatel oli võimalus lugeda seda nõnda, nagu kirjanik oli selle kirjutanud.
Tsensorid olid sellest teinud ülipatriootliku teose, Linna ise aga kirjutanud sõjavastase teose. Üks huvitavaid tsensorite poolt välja kaksitud kohti oli see, kuidas soomlased ise oma mehi maha karjakaupa lasid - allumatuse pärast.
Ja seal romaanis on üks väga huvitav tegelane nimega Antti Rokka, õige nimega Antero Rokka. Ta on sündinud sõdur ega kõhkle hetkegi, kui on võimalik vaenlane maha tappa. Ta on külmavereline ning julge, valmis jätkama lahingut ka raskelt haavatuna. Mitte kusagilt ei paista, et tal oleks mingisugune "kõrge moraal." Rokka teeb, sest on selleks suuteline. Sest ta on tavaline, lihtne, robustne mees.
Nii on see ka teistes sõdades. Praegu Ukrainas ja ka meil, kui sõda süttima peaks. Pole seal mitte mingisugust moraali. Osad oskavad ja suudavad ning teevad seepärast, teised ei oska ega suuda ning kas sunnivad end või annavad alla.
Ja see on nii sellepärast, et tapmises ei saa kunagi olla mitte mingisugust moraali, tapmine välistab moraali. Vahet pole, kas sa ründad või kaitsed oma isamaad. Tapmine ei ole mitte kunagi moraalne. Sestap ärge sõja külge küll moraalisilte riputage.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar