Nimelt ütles ta oma võimlas kukkumise kogemust kirjeldades, silmad suured kui tõllarattad: "Ja mitte keegi ei naernud!" Ta oli sellest lausa natuke šokeeritud, et kui tema võimlas joostes kukkus ning oma sõnul mööda põrandat veeres, siis ei naernud tema õnnetuse üle mitte ükski klassikaaslane. Nad hoopis jooksid kõik tema juurde, aitasid ta püsti ja küsisid, kas ta on okei.
Roosi kirjelduse peale torkas valusalt südames. Et kas Eesti ühiskond on tõesti selline, kus teise inimese õnnetuse üle naerdakse. Kus juba lapsed teise lapse õnnetuse üle naeravad.
Ja siis ma tajusin, et on küll. Mul tuli meelde, kuidas naabripoisid olid Roosit löönud ja tema üle naernud. Tema jalgratta meelega ära lõhkunud. Kui šokeeritud mina sellest olnud olin, Roosist rääkimata - tema polnud vägivallaga varem kokku puutunud. Ja kuidas nendega rääkimisest polnud mitte mingisugust kasu. Kasu oli vaid ära kolimisest, sest nii pääses Roosi vägivallatsejatest eemale.
Õnneks oli see kokkupuude siiski nii üürike, et Roosile püsivat märki ei jätnud. Kuid tal on see siiski mälus ning seepärast oli ta ka Hispaania laste käitumisest šokeeritud. Seekord aga heas mõttes šokeeritud.
See on minu kool, need on minu inimesed, mõtleb ta ilmselt. Ma olen siin kaitstud. Nii see peakski olema, kas pole?
Aga me peaks ka Eestis pingutama, et see nii oleks, inimesed! Et teie lapsed ei tuleks ühel päeval koju veristena. Juba üks löök, kui see on valesti antud, võib inimese tappa. Ärge, palun, õpetage oma lapsi tänavakaklejateks, õpetage neid osavõtlikeks ning kaastundlikeks inimesteks, kes tõstavad kukkunud kaaslase püsti ning küsivad, kas temaga on ikka kõik hästi. Õpetage, et teist ei tohi lüüa, ei räägitakse sõnade, mitte kätega. Et teist inimest ei tohi mitte üheski olukorras narrida.
Või ma ei tea, äkki me ei taha seda? Äkki me tahamegi, et oleks üks pidev kaklus, kuna... meile endale meeldib ka kakelda?
3 kommentaari:
Aga me peaks ka Eestis pingutama, et see nii oleks, inimesed! Et teie lapsed ei tuleks ühel päeval koju veristena. Juba üks löök, kui see on valesti antud, võib inimese tappa. Ärge, palun, õpetage oma lapsi tänavakaklejateks, õpetage neid osavõtlikeks ning kaastundlikeks inimesteks, kes tõstavad kukkunud kaaslase püsti ning küsivad, kas temaga on ikka kõik hästi. Õpetage, et teist ei tohi lüüa, ei räägitakse sõnade, mitte kätega. Et teist inimest ei tohi mitte üheski olukorras narrida.
Või ma ei tea, äkki me ei taha seda? Äkki me tahamegi, et oleks üks pidev kaklus, kuna... meile endale meeldib ka kakelda?
----
Üks asi on, mida mina tahan või ei taha, aga teiste perede lapsi kasvatavad nende vanemad ja mida nenam räägivad või õpetavad, milline on nende teiste perede ellusuhtumine jms., pole minul võimalik määrata.
Nii ongi,et kooli, eriti, kui see on üks tavaline kool, mis ei ole era-ega eliitkool, kuhu pääsemiseks ei pea tegema katseid, vaid mis lihtsalt võtab vastu kõik x aastakäigu lapsed, satuvad kokku väga erinevate perede lapsed. Kelle sotsiaalne jm taust võib olla väga-väga erinev.
Poeg rääkis, et emme, seesama poiss, kes teda enne kiusas + tema sõbrad (pigem sellised kraade-tüüpi poisid) - nad räägivad nüüd sinust. Minust? Mida siis? "Ma paugutan su ema" - ja muud samas stiilis. Ehk siis kiusamine on teisenenud seksinaljadega, roppustega (roppuste sõnavara on neil ammendamatu!) jms šokeerida/provotseerida püüdmiseks. Nooo-jah! Eks ma mäletan, et seda oli ka mu oma kooliajal, ka meie klassis põhikooli poisikestele igasugu seksinaljad ja roppused vägagi "in." Aga et see nii vara pihta hakkab - 10a poisid - noo-jah! Seega ütlesin pojale lihtsalt, et jah, ma tean, et osale poistest meeldib "esineda" igasugu seksinaljade ja roppustega, see oli juba meie ajal nii - eks ta tobe on, aga... mis seal ikka. Ju need poisid siis ei oska teistmoodi "särada" ja...
Pmst ma saan ka aru, miks nii veriselt võideldakse Metsaküla kooli eest. Sest seal on kujunenud haritlaste kogukond (kunagi Matsallu uurimistööd tegema läinud pluss nn. "uusmaakad"). Rullnokapere lapse sattumine sinna on vähetõenäoline. Üks mure vähem! Ongi ühised väärtused, oma seltskond.
Ühes tavalises koolis aga peavad õpetajad tegelema igasuguste lastega. Ka nendega, kes ropendavad ja käituvad õpetajatege provotseerivalt, kiusavad teisi õpilasi jms. Kelle motivatsioon õppida on väga madal. Meie ajal olid õpetajad üsna närvilised ja ning kui õppida ei viitsitud või/ja veel ropendati ja provotseeriti ka, läksid õpetajad kohati üsna vaenulikuks ja tigedaks. Tänapäeval on õpetajad kenad ja heatahtlikud ning (vähemalt püüavad) saada hakkama leebemate meetoditega.
Nii et au ja kiitus õpetajatele, kes ühes tavalises koolis sellist (mitte üldsegi kerget ja lihtsat) tööd iga päev teevad!
Mnjahh! Siinsed lapsed on siis veel täiesti lapsed, 10-aastased veel nii ei räägi :D Aga meil on muidugi ka väike kool, Roosi klassis kümme õpilast. Väikesed koolid on kindlasti paremad.
Minu laste koolis on klassis 14 (4.kl) ja 17 (1.kl) õpilast. Pole nagu ka teab mis suur.
Kuid selstkond on kirju. Poiste osas just. Kui küsisin, et kuidas klassiõed siis kah on, siis tüdrukud mingit jama ei korraldavat, õppivat üks tüdruk keskmiselt ja ülejäänud hästi/väga hästi.
Postita kommentaar