Oli kaks asja, mis mu isale siin maailmas kõige rohkem meeldisid. Pikutamine ja molutamine. Ehk siis kui oli vähegi võimalik pikutada ning pikutades molutada, nagu ta ütles, siis mu isa pikutas ja molutas. Eelistatavalt pikali, horisontaalasendis, mitte istudes või külitades, vaid just traditsioonilises mõttes pikali, pea padjal ning jalad sirgu. Voodi peal. Enamasti oli tal käes ajaleht või raamat (põhiliselt krimka), mida ta mõnuga luges.
Kui lugemine ära väsitas, tegi isa pika uinaku. Ja kui magamine omakorda ära väsitas, siis läks ta aeglasel sammul (mitte kunagi kiiresti) kööki, et seal, nagu ta ütles, omale midagi põske pista. Tavaliselt oli see mõni isuäratav võileib. Võileiva kõrvale jõi mu isa alati kohvi ning kutsus siis alati ka mind enda seltsis kohvi jooma. Ma ei mäletagi, kui vana ma olin, kui me ühised kohvijoomised alguse said, aga kümnene kindlasti.
Õhtuti vaatasime tavaliselt koos filmi ega teinud magamamineku kellaajast suuremat numbrit. Hea, kui üheteistkümne ajal voodis olin. Tavaliselt lugesime siis isaga veel kumbki oma toas mõned leheküljed raamatut.
Ma ei mäleta, et mu isa oleks teinud kunagi midagi kiirustades. Närviliselt. Või et ta oleks teinud mitut asja korraga. Või sundinud mind tegema mitut asja korraga. Või kuhugile kiirustama. Seda ei juhtunud mitte kunagi.
See oli seepärast, et mu isa ei omistanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust TULEMUSTELE. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi küsinud näha mu tunnistust. Või uurinud, mis ma koolis hindeks sain. Kui ma talle ise ütlesin, siis ütlesin. Isal oli alati hea meel ja ma olin tema arvates alati maailma kõige parem tütar. Kui ma midagi hästi tegin, siis kiitis isa mind taevani. Riputas oma toa seinad minu joonistusi täis ning kuulas tunde, kuidas ma talle oma esimesi luuletusi ette lugesin.
Ta ei sundinud mind mitte kunagi mitte ühtegi trenni, aga kui ma ise ükspäev kunstiringi minna tahtsin, viis isa mind igal nädalal hea meelega Rakvere kultuurimaja kunstiringi. Ja kui mul aastate pärast tekkis huvi luuletamise vastu, siis viis ta mind taas hea meelega Kunderi tänaval asunud luuleringi.
Mul oli tunne, nagu ta oleks olnud juba eluajal mu kaitseingel. Alati kohal, alati valmis aitama, aga mitte kunagi pealekäiv ning hindav. Ma olen üritanud ise olla temasarnane vanem, kuna mulle jäi mu lapsepõlvest niivõrd hea tunne ning ma olen saavutanud elus kõik, mis ma olen tahtnud. Kuna mul on alati kaasas see õhkõrn toetav tiib, mille najale ma olen saanud nõjatuda.
Ja mul on tunne, et sel kõigel on väga suur seos pikutamisega. Oskuse ning suutelisusega pikutada. Mõnuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar