"Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume," rääkis mu isa. "Kuulnud vastust, laitis ta meie mineku maha ja hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu. See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses. Otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmeele vastu."
Ja nii nad läksidki. Mitte kolmesajakesi, nagu 300 spartalast Termopüülide lahingus, vaid 200 eestlast Keila lahingus. Nendega jäi vaid paar Eesti ohvitseri, kes ei hüljanud kodumaad kõige raskemal tunnil. Vaid paar ohvitseri ja paarsada noort sõdurit.
See isa jutustus on mulle eredalt mällu sööbinud ning nüüd, kus Martin Herem oma lahkumisotsusest teada andis, tuli mulle taas meelde Johannes Soodla. Kes suri, muide 1965. aastal Saksamaal, kuhu ta koos sakslastega taandunud oli.
On selline ütlus, et kapten lahkub laevast viimasena. Sel on oma põhjus - kapteniks ei valita igaüht ning kui sa oled kord juba nii kõrge ning austustvääriva ameti vastu võtnud, siis vähim, mis sa teha saad, on teenida oma ametiaja lõpuni. Heremi ametiaeg lõppeb alles järgmise aasta lõpus.
Kogenud sõjaväelasena peab Herem vähemasti aduma, millise sõnumi saadab tema lahkumine sellisel äreval ajal ühiskonnale. Kuivõrd see ühiskonda destabiliseerib ning millisel määral kaitsetahet vähendab. Sellisel otsusel peab niisiis olema väga tõsie põhjus.
Minu isa õemehel Rudolf Susil oli, kui ta 1944. aastal Eestist põgenes. Ta töötas tolle aja Kapos ehk Poliitilises politseis ning teadis, et kui ta jääb, siis ta lastakse kindlasti venelaste poolt maha. Võib-olla isegi koos perega. Niisiis ta põgenes Eestist ning päästis oma naha. Samasugune põhjus oli ilmselt ka Johannes Soodlal. Eesti Leegioni ohvitser ei tahtnud surra, vaatamata oma kõrgetele autasudele.
Kas samad mõtted liiguvad ka Martin Heremi peas? On ta valinud Johannes Soodla tee? "Taanduda" mõnda teise riiki, kuna vastupanu on mõttetu? Seda ta meile ei räägi, aga kui kaptenid lahkuvad, siis on lõpp ilmselt tõesti päris lähedal.
2 kommentaari:
Huvitav lähenemine? Samas oli vb ka mingi muu põhjus. Kui skandaali polnud, siis näiteks tervis? Herem nägi vägagi kurnatud välja.
Soodla ei olnud väekargaja ja tema soovitus oli vägagi omal kohal. Suur osa leegionist taganes organiseeritult, mitte aga ei lidunud metsa. 1944.a. septembris oli kõigil lahkujatele lootus, et tullakse peagi tagasi.
Postita kommentaar