ORAVARATAS

"Kuule, Venemaa kuulutas Kaja Kallase tagaotsitavaks!" hõikas Inno mulle hommikul kell 11 oma töölaua tagant. Alul ma arvasin, et näen und. Siis ma arvasin, et Inno teeb nalja. Kuna ta teeb sagedasti nalja ja tema näoilme järgi ei ole võimalik aru saada, kas ta teeb nalja või mitte. Seega magasin edasi.

"Kuulsid või?" kordas Inno mõne aja pärast. "VENEMAA KUULUTAS KAJA KALLASE TAGAOTSITAVAKS!!!" Ajasin end istukile ja hõõrusin laisalt silmi. "Mida? Mis lollusi sa ajad? Mis tagaotsitavaks? Kaja Kallas on Eesti peaminister!"
"Just," selgitas Inno, uudistehundi ärev pilk silmis. "Ja Venemaa kuulutas ta nüüd tagaotsitavaks!"

"Aga mispärast siis?" küsisin mina ja tõusin püsti. Lapsed olid juba üleval ja ajasid oma asju, neid see teema ei huvitanud. "Ukraina abistamise pärast või? Et Eesti saatis relvi?"
"Ei," teatas Inno. "Arvatakse, et mälestusmärkide pärast." 

Natukese aja pärast tuligi teade, et põhjus on "ajaloolise mälu teotamine." Selge. Kõik jõudis korraga pärale. Tegin endale kohvi ja istusin diivanile seda jooma. Ella turnis diivani seljatoel - ta on meil kõrguste vallutaja. Juulike vehkis rõõmsalt jalgadega ja kulistas oma pudelist pirnimahla. Roosi joonistas. See hetk jääb mulle meelde. Me olime Hispaanias, oli 13. veebruar ja kell oli 11, väljas tibutas nõrka vihma ja karneval jäi ära ja Inno ütles, et Venemaa algatas Kaja Kallase suhtes kriminaalasja. Esimest korda ajaloos algatas Venemaa kriminaalasja välisriigi ametisoleva juhi suhtes.

Siis ma mõtlesin sellele, et oli 2022 ja 16. august ning valitsus teisaldas vaatamata seda kaitsma kogunenud inimeste protestidele Narva tanki. Pani selle treileri peale ja vedas läbi Eesti. Nagu 2007. aastal oli vaatamata protestidele kraana peale pandud ning minema veetud Pronkssõdur. Toona päädis see Ansipi valimisvõiduga ning 2023. aastal Kaja Kallase valimisvõiduga. Ansip valas Pronkssõduri valimisvõiduks, Kallas tanki. 

Venemaa seda aga niimoodi ei näe, Venemaa näeb seda ajaloolise mälu teotamisena. Mille eest tuleb Kaja Kallase suhtes kriminaalasi algatada ning ta tagaotsitavaks kuulutada.

Mul oli juba 2008. aastal tunne, et see oravaratas - nii otseses kui kaudses mõttes - , millesse me rahvana oma valitsejate egode tõttu pöörlema oleme pandud, hakkab ühel hetkel väga kiiresti, lausa peadpööritava kiirusega pöörlema ja siis me ei saa enam selle pealt maha, isegi kui väga tahaks. Mul oli tunne, et nüüd on veel võimalik midagi teha, aga mitte enam pikka aega. Ja nüüd saan ma üha enam aru, et nii see tõepoolest oli - siis oli veel võimalik midagi teha, midagi päästa, aga nüüd enam tõesti mitte. Nüüd pöörleb oravaratas nagu hull ning need, kes peal, hoiavad lihtsalt silmi kõvasti kinni, sest maha hüpates võib murda kaela.