Kusagil aasta tagasi kohtasin ma Portugalis ühe väikese linna mänguväljakul Lenat. Inno oli läinud lähedal asuvasse hambakliinikusse ja me lastega läksime seks ajaks mängukale.
Lenal olid suured ja nukrad silmad ning kaasas väike tütreke. Selgus, et ta on täpselt sama vana kui Ella ning et ka nende sünnipäevad on mõlemal juunikuus, Lena tütrel nädal aega hiljem. Ella ja too väike tüdruk said kohe suurteks sõpradeks ning hakkasid teineteist mänguväljakul taga ajama, koos liumäest alla laskma ning kiige pärast kaklema.
Ahjaa, Lena oli koos oma väikese tütrega põgenenud 2022. aasta veebruaris Sumõst. Ta neelas pisaraid sellest rääkides. Sumõsse olid jäänud tema vanemad, Lena koos tütrega pages sõja alates esmalt Kesk-Ukrainasse ning siis Lvivi, kust liikus edasi Poola ning Poolast jõudis ta välja Portugali.
Portugalis oli ta niisiis elanud juba aasta ning inimesed olid ta koos tütrega omaks võtnud. Portugallased ja ka hispaanlased võtavad su üldse väga ruttu omaks, erinevalt näiteks soomlastest. Mu onu, kes on ise soomlane ja kes läks Soome elama 39-aastaselt, ütleb, et on alles nüüd, üle 70nesena, end seal koduselt tundma hakanud. Lena ei tundnud end aga Portugalis vaatamata kohalike sõbralikkusele hästi. Ta igatses koju, Ukrainasse. "Kõige parem on ikkagi kodus," ütles ta mulle oma suurte nukrate silmadega otsa vaadates. Tema tütreke oli aga mänguväljakul õnnelik, temast puudus kurbus täiesti - ta jooksis, kilkas, rõõmustas, säras. "Panen ta siin sügisel eelkooli," lubas Lena.
Vahetasime kontakte ning lubasime olla ühenduses. Jälgisin ikka Lena tegemisi sotsiaalmeedias, ta postitas tordaid videoid enda ja tütrekese jalutuskäikudest ses väikeses linnas, kuni paar päeva tagasi ehmatasin.
Lena kirjutas, et nende linna on pommitatud kaks nädalat järjest ning ta on vaikselt hullumas. "Õhk on depressioonist nii paks, et seda võiks noaga lõigata," kirjutas ta ning ahastas: "Mõtlen iga päev, kas tegin ikka õigesti."
Siis selgus, et Lena oli, jumal küll, juba detsembris, kui Venemaa nii ägedalt ei pressinud, Ukrainasse jõuludeks tagasi läinud. Käinud kodumetsas jalutamas. Ta oli ses videos nii õnnelik. Ja nüüd - meeleheide, ahastus, lootusetus, paanika.
Mul oli Lenast nii kahju. Temast ja ta väikesest tütrest, kelle silmad sellele meeleheite postitusele lisatud fotol enam ei säranud. Sel väikesel Ella vanusel tüdrukukesel olid korraga täiskasvanu silmad. Ta pilk on tardunud ning sest peegeldub küsimus: Miks olen ma siin?
Roosi on vahepeal küsinud, et mis on saanud sellest toredast Ukraina tüdrukust, kes talle Portugali mänguväljakul oma kriite pakkus. Seletasin siis ettevaatlikult, et too tüdruk läks tagasi Ukrainasse. "Miks?" tegi Roosi suured silmad. "Seal on ju sõda!"
Kes oskaks vastata? Ehk lootis Lena, et sõda lõppeb pea? Ehk oli koduigatsus nii suur, et ka hirm sõja ees ei kaalunud seda üle?
Kas ta kahetseb oma otsust? Kas ta tuleks tagasi siia, kui vaid nii hirmsasti ei pommitataks?
Ma ei taha teda haavata ega küsi.
Aga see tema lugu paneb mõtlema küll. Et kas on õigem lähtuda omaenda või lapse soovidest? Kas on õige täita enda soov ka siis, kui on oht, et see võib su lapse õnnetuks teha? Mis on tähtsam - kas olla kodumaal või olla terve ning turvalises kohas? Mida ütlesid selle peale lapsed?
3 kommentaari:
Taoline asi saab juhtuda siis, kui inimene on vähe teadlik globalistide plaanidest ja ei tea tõde sõja/sõdade tegeliku põhjuse kohta. Tegelikust põhjusest peavoolumeedia ei pasunda, aga peamised tegijad ise küll. Ma kuulasin juba 2014. aastal George Friedmanit, kuidas nad kavatsevad Euroopat nõrgestada. Maidan tõestas, et USA on tõsieselt alustanud uuesti suureks saamist, kuigi nad on sõdadega USAsse juba piisavalt viinud varasid Iraagist, Süüriast, Liibüast....jne. Raiskan aega põhiliselt Iisraeli palgal olevatele analüütikutele, kelle kohati utoopilistest ja läbi lillede öeldud jutust koorub tõsiasi, mida kinnitab elu ise, mida me kõik näeme. Teades ka ajaloost fakte maailma kõige militarislikuma rahva kohta, on pilt palju selgem. Kuulake seda naist ja ta alalist külalist, ehk saate ka aru ja saaks te tuttav , kellest kirjutate: https://www.youtube.com/watch?v=VDSeRzYK27U&t=6s Ei mäleta, kas selles videos, aga enamus videotest leiab vihjeid ja fakte sõjardite plaanidest ja kavalustest.
USA saatkonnast koordineeritud Euromaidan paiskas Ukraina kaosesse.
Ei väsi kordamast - kõik suured sõjad on meile saabunud läänest.
Suured sõjad on planeeritud nende poolt, kes elavad nii läänes kui idas. Lääs lihtsalt on siiani rohkem relvadega varustanud, aga nüüd on sõjatehased põhiliselt Põhja-Koreas, kelle riik on just selle tõttu ülimalt salastatud, et sealne rahvas orjab sõjatehastes. Juht käib aeg-ajalt Šveitsis uusi juhtnööre saamas. Eesti aga soovitakse üldse jätta maavarade kaevandamiseks, siia elama ei soovi need sõja alustajad ega nende usuhulludest usukaaslased tulla. Omal ajal emigreerusid nad isegi Valgevenest minema, nüüd aga soovivad paljud tagasi tulla. Krimm tehkse kindlasti puhtaks nii tatarlastest kui ka slaavlastest, see on ihaldatuim paik vist ka uueks pealinna kohaks neile. Dnepropetrovsk on teine kandidaat.
Postita kommentaar