Poola peaminister ütles, et elame sõjaeelsel ajal. Seda võib öelda Euroopa kohta tõesti, aga Ukraina elab juba sõjaajal ning otsapidi elame meie ka - kuna sõjas olevat riiki relvadega aidates oled sa paratamatult ise ka sõjas.
See tähendab seda, et me lapsed, tänased lapsed, elavad samuti sõjaeelsel ajal. Ajal, mil õhk on sõjaenergiast nii paks, et seda võiks kasvõi noaga lõigata - kui laenata mu ukrainlannast tuttava sõnu.
Kuidas nad seda aastate pärast, kui sõda juba läbi, mõtestavad? Sest sõdade järel tuleb alati sõdade mõtestamine ning enamasti leiavad kõik, et tehtud sai palju vigu. Meie lastest saavad nende vigade üles loetlejad.
Huvitav on mõelda, et minu isa oli sõjaaegne noor. Enamikel minuvanustel sündisid vanemad alles pärast sõda, aastatel 1940-1950. Näiteks Inno isa sündis alles pärast sõda, kuigi Inno on minust seitse aastat vanem. Aga minu isa oli Teise Maailmasõja puhkedes 12-aastane koolipoiss ning 1944. aastal ise sõtta minnes 17-aastane noormees. Mu isa oli sõdur ning mina olen sõduri tütar. Ehk siis mul on sõjaga lähem side kui paljudel minuealistel.
Minu enda lapsepõlv ning noorus möödusid sõdade vahelisel ajal. Sõda oli miski, mis kuulus minevikku. Nagu kummitus, mis vahepeal välja ilmus, kui isa oma sõjamälestusi rääkis, aga mille kohta sa teadsid, et teda tegelikult pole olemas, sest kõik inimesed olid ju ometi aru saanud, et sõjad on valed. Kuulutati ju pärast Teist Maailmasõda "Never again!" ehk "Ei iial enam!" Ja seda oli nii kerge uskuda, sest maailm mu ümber näis nii turvaline. Jah, eks riikide vahel olid ikka pinged, aga mitte sellised, et nendest võinuks paisuda sõda.
Elasin selles roosas mullis kuni 2022. aasta veebruarini. Isegi Krimmi hõivamine ei kõigutanud mind eriti, kuna seda ei tehtud ju sõjaga. Ma olin täiesti veendunud, et sõda ei tule. Et vene väed on seal Ukraina piiri ääres tõepoolest vaid õppustel. Veel eelõhtul viskasime sõbraga naljal, et ahh, Venemaa näitab vaid musklit. Ja siis... SÕDA TULI. Venemaa nimetas seda küll mingisuguseks operatsiooniks, aga pimedalegi pidi olema selge, et see on sõda.
Sõda tuli 77 aastat pärast eelmise sõja lõppu. 15 aastat pärast mu isa surma. Mu isa olnuks selle uue sõja puhkedes 95-aastane. Mina ise olin 44 - mitte enam noor, aga ka veel mitte vana. Mu lapsed olid kümme, seitse ja üks.
Vahepeal ma mõtlen, et mida ütleks selle sõja kohta mu isa - mees, kes oli eelmise sõja puhkedes noor mees. Mida ta ütleks mu lastele, kes on selle sõja ajal väikesed lapsed.
Ma arvan, et me peaksimegi rohkem rääkima nendega, kes eelmise sõja läbi tegid. Miskipärast me nende hääli meedias ei kuule. Jah, nad on juba vanad, üheksakümnesed, aga kõik ei saa olla surnud.
Aga ehk vast kõige silmatorkavaim erisus eelmise ja selle sõja vahel on see, et kui eelmiseks sõjaks olid inimesed, sealhulgas mu 17-aastane isa, valmis, kuna vaid kakskümmend aastat tagasi oli lõppenud Esimene Maailmasõda (mu vanaisa oli sel ajal Venemaal Ufas), siis tänane eurooplane elab endiselt oma roosas mullis ning kujutab ette, et küll kõik laabub. Küll keegi selle "jama" ära klaarib ning kindlasti ei jõua sõda "minu õuele." Mina lihtsalt rahulikult joon oma kohvikest edasi ja vaatan sõda televiisorist.
Ma arvan, et see ongi kõige suurem probleem. Jah, me elame sõjaeelsel ajal, aga me ei ole sõjaks valmis. Tänapäeva inimene ei suuda end ette kujutada rindele, kaevikusse, pommivarjendisse. Ta ei suuda ette kujutada, et peab haarama esikust seljakoti - kui see tal seal üldse on - ning kuhugile jooksma. Sestap ei tee ta seks puhuks ka mingeid ettevalmistusi. Vaid läheb hoopis kalale või koeraga jalutama. Mis on muidugi palju mõnusamad tegevused.
Ja ilmselt saaksimegi kõik koos "panikööride" üle magusasti naerda, kui sõda meie õuele lõpuks ei tulekski. Kui see lõppeks ühel või teisel moel Ukrainas. Mida me ju kõik salamisi loodame. Et Ukraina mehed lahendavad selle kuidagi ära.
Samas tuleb aga Ukrainast teateid, et mehed on väsinud. Ja et mehi lihtsalt enam ei ole. Nii palju, kui vaja.
Nii et peame ikkagi äratama endas oma vanaisad ja vanaemad, isad-emad - need, kes olid eelmiseks sõjaks valmis ning teadsid, mida selle puhkedes teha. Teist võimalust, ma kardan, ei ole.
4 kommentaari:
Aga kuidas sõjaks valmis olla? Müüa ummisjalu maha oma korter(id) ja tormata terve Ida-Euroopaga Hispaania ja Portugali suunas? Või jääda kohale, registreerida ennast tulistamiskursustele, et hakata kaitsma riiki, kes oma kodanikke koorib iga aastaga aina enam ja vastu ei paku enam tegelikkuses mitte ainumatki teenust: ei haridust, ei arstiabi, ei sotsiaalabiteenuseid? Või ühineda selle kohalike aina suuremaid mõõtmeid võtva vihkajatearmeega ja vihata kõiki ja kõike, mis liberaalsuse järele ei haise?
Sõjaks ei saa valmis olla. Sõjas tuleb üritada ellu jääda või leppida sellega, et iga hetk võid surra. Mulle tundub sõjast hullemana elada selles üleüldises lämmatavas vihkamisfoonis, kus kõik kõigi peale koputavad, kes vähegi paduliberaalidena ei tundu, kuid tõelised vaenlased, kel pole raske liberaali mängida, saadavad Eestist päevast päeva kriitilist ja salastatud infot välja, mida keegi isegi ei märka, sest kõik on usinasti ametis mitteliberaalide mentaalse kägistamisega.
Sõjast hullem on selles ülimürgises õhkkonnas elamine, mis Baltimaid ja Poolat hetkel haaranud on. Mürsukillust surma saamine tundub selles lõputus kurjusekatlas marineerumise kõrval lausa lunastusena.
Sõdasid peetaksigi ainult asjade pärast. Kellel on asju vähe, see tungib kallale sellele, kellel on rohkem asju.
Nonoh? Meie varasem lapsepõlv möödus ajal, mil kogu aeg olid jutud, et võib puhkeda sõda Ameerika ja Nõukogude Liidu (laiemalt kapmaade ja sotsmaade) vahel, võibolla koguni tuumasõda. Nõuka lastekasvatus oli vägagi sõjardlik (oktoobrilapsed, pioneerid oma marsssimiste, rivistuste, "valmis kodumaa kaitseks" tõotustega jms). Kooli keldris oli lasketiir, kus õpetati lapsi õhupüssist laskma, koolis patseeris ringi (nõukogude mundris) sõjalise õpetuse õpetaja. Mis roosa mull ja "Never again?" - seda ju ei olnud. Natuke enne meie aastakäiku saadeti eesti noori veel sunduslikult Afganistani sõttagai (mis tähendab "kõik inimesed on aru saanud, et sõjad on valed?")
Muidugi, tagantjärgi võib öelda, et suurt sõda tegelikult ju ei tulnud. Aga seda teame me nüüd. Ok, Gorba ajal tõesti tekkis nagu mingi helgus. Aga seejärel - augustiputš, tankid... Jällegi võime ju öelda,et no aga (Eestis) tegelikult midagi ei juhtunud - kuid see on jällegi praegu. Tollal ei saanud ju öelda, et inimesed poleks muretsenud, mis saama hakkab, et oleks olnud roosa mull.
Peab muidugi arvestama, et meie olime ju lapsed - ja palju on neid lapsi, kes süvitsi välis-ja poliitikauudistest huvitatud on? Lastel olid oma laste asjad. Kas oli see Viivi Luik, kes ütles,et kevaded olid ilusad ka Stalini ajal - tulid koolist ja loodus ärkas ja... Nojah, seda võib vaadata ka nii, lapse jaoks ongi nii.
Minu lähedastest oli vanaema sõja ajal elanud. No, vanaema mälestusest oli hästi aru saada, et ega mineviku sõdade ajal tsiviiliskud kogu oma elu pausile ei pannud, ka sõdade ajal (kellele pommid otseselt pähe ei kukkunud) mingi tsiviilelu oli olemas ja käis edasi.
Niisamuti praegu Ukrainas, kellele pommid parasjagu pähe ei kuku, käivad samuti koeraga jalutamas, käivad tööl, harivad aiamaad.
Imelik jutt, et euroopalane peaks nagu elu pausile panema - valmistume sõjaks, koeraga ei tohi jalutama minna, midagi meeldivat ei tohi teha. No mida see inimene siis tegema peaks? Kõigest loobumine,et "äkki tuleb sõda" - see võib vaimsele tervisele hakata.
Aga muidu... Hiljuti oli juttu lapse teise võõrkeele valimisest. Üks ema ütles: "Ma soovitasin lapsel valida vene keele, sest me ju veel ei tea, mis meist saab - äkki tuleb see jama sealt ida poolt jälle meile kaela." Hmm, ka minu laps valis vene keele - küll pisut teisel kaalutlusel (nimelt: inglise ja saksa keel on mõlemad germaani keeled, vene keel slaavi keel, niisiis, on nagu mitmekülgsem võõrkeeloskus, kui mingit slaavi keelt ka oskad).
Nii et nii me siin siis elame. Me ei ole jumalad ega hiromandid. Kunagi tulevikus siis teame, kuidas tegelikult läks. Aga seni - nagu öeldud, oma elu pausile panna ("äkki tuleb sõda") ju ka ei saa. Mida see lõppude lõpuks aitaks?
Me näeme seda mida me nägema peame!Eriti pime on see inimene kelle jaoks on ainult I MS ,II MS ja Ukraina sõda.Aga kui ajupesust mööda minna siis saame aru ,et see kõik on üks suur pettus.Nii I MS ,II MS kui ka Ukraina sõda ja kõik teised sajad sõjad siin maapinnal.Igal asjal on alus nii ka sõdadel ja eelkõige tuleb lähtuda sellest kellele on antud tegevused kasulikud.Alles siis hakkame mõistma kui väiksed ja rumalad lambad me oleme, suure aia taga kus teiselpool on hundid.Teinekord kipuvad hundid ilkuma enne oma laastavat tapatööd lammaste seas.Ilmselt ei ole ainus kes pani tähele Georg Sorose avaliku teavet ,et "nemad" kavatsevad üles osta kõik endised Nõukogude Liidu riigid.Ja see ongi alus toimuvale.Väiksed võeti libedalt aga suured hakkasid vastu.Ja vahe seisneb selles ,et nad võivad küll näiliselt midagi osta aga tegelik eesmärk on nagu alati, riik riigi järel paljaks koorida.
Postita kommentaar