Isaga seoses tuleb kõneleda ka Võrumaast. Minu isa oli Võrumaa poiss! Sündinud Osulas, sessamas majas, mis pildi peal ehk Osula vanas koolimajas. Tema ema oli sama kooli juhataja ning algklasside õpetaja Julie Eveline Vaher. Kui ma Võrumaale kolisin 2010. aastal, siis tulid paljud vanemad inimesed mulle rääkima, et nemad olid ka "Juuli" (nii mu vanaema kutsuti) õpilased.
No vot, aga isa sündis selles majas teise korra peal, kus oli kooliõpetaja korter. Peres oli kolm last - Aino, Endla ja Georg. Georg oli pesamuna, Endla tast seitse ja Aino üheksa aastat vanem.
Oma südames jäi mu isa, ma arvan, alati võrukeseks. Tal oli täpselt samasugune huumor nagu Võru inimestel ka nüüd - sihukene lustlik ning vimkaga. Ja kes teab, kuidas oleks läinud isa elu, kui poleks tulnud nõukogude võim. Ehk oleks ta pärast õpinguid EPAs Võrumaale tagasi läinud ning seal mõnda metsamajandit juhtima hakanud?
Aga ta suunati hoopis Rakverre, mis ju samuti paha polnud, kuna Rakvere on armas väike linnake nagu Võru. Vaikne ning roheline. Rohelust armastas mu isa väga. Ta istutas me Paju tänava kodu aia puid ja põõsaid täis ning külvas maha kõiksugu vilju. Ma ei mäleta päeva, mil isa poleks olnud aias. Isegi oma surmapäeval läks ta reipalt aeda õunu korjama ning suri jalapealt, poolik korv kõrval.
Miski kutsus teda aga alati tagasi Lõuna-Eestisse. Nõukogude ajal me käisime temaga vähemasti kord aastas Tartus Pauluse kalmistul, kus olid ta vanemate haud, ning Eesti iseseisvudes kolisime juba päriselt Tartusse, sest isa sai tagasi tema isale kuulunud maja Võru tänavas. Seal elasime me rõõmsalt mitu aastat, 1995-2000, kogu minu ülikooliaja. Isal võttis maja üürnikke täis, kõik naissoost muidugimõista, ning nende probleemidega tegelemine (kel ahi rikkis, kel - jälle - üür maksmata) oli talle mõnusaks vaimuvirgutuseks.
Mina panin tähele, et lõunas läks isal alati silm eriliselt särama. Talle meeldis käia Tartu turul ning istuda Tartu kohvikutes - Werneris ja Wildes. Rakveres oli jälle ta lemmikuks kohvik Pihlaka. Tänapäeva Võrus oleks ta jälle andunud Katariina külastaja.
Aga Osula koolimaja. Kunagi aastaid tagasi oli Osula vana koolimaja müügis ja ma pakkusin isale, et ostame selle ära. Saaksid tagasi kolida Osulasse!
Isa vaatas mind seepeale suurte silmadega ning ütles, et aga seal pole ju kohvikuid. Tal hakkaks igav!
Nii jäigi see kaup katki :D
Pildil olemegi isaga Osula vana koolimaja ees aastal 2005.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar