ISA - 97!

Täna täitub mu isal 97. sünniaastapäev! Ma kujutan ette, mida me täna temaga räägiksime. Kunagi viskas isa nalja, et tema unistus on kolida Kanaari saartele. Päikest mu isa armastas ja mis seal imestada - ta oli loomult kõige päikeselisem inimene, keda ma teadsin, ning tal oli maailma kõige päikeselism naeratus. Selline, mis sulatas südamed ning pani inimesi ihkama tema seltsi. Mõni ime siis, et isal oli nii palju sõpru. Tema seltsis oli lihtsalt nii hea olla - lihtsalt istuda, suitsu teha, malet mängida (mida mu isa jumaldas!) ja poliitika üle vaielda (tema kirg number 1!)
Üks mu esimesi lapsepõlvemälestusi on see, et mina istun laua all ning kuulan, mida mu isa ja tema sõbrad meie elutoas laua taga maletades räägivad. Oi, need jutud olid põnevad! Jätsin kõik meelde ja nagu näete, siis meeldib ka mulle üle kõige poliitika üle arutada :D

Mu isa oli mõnusalt flegmaatiline ning ülipositiivne inimene. Ma ei tea, kas oli see tema sünniloomus või aitas seal kaasa Vorkuta nö elukool, aga igatahes suhtus isa kõikidesse inimestesse soojuse ning lugupidamisega ning ärkas alati hommikul hea tujuga. "No üles!" ilmus ta mu toa uksele ka nädalavahetuseti küllaltki vara, kui ma veel magada tahtsin. "Puhuvad pasunad,m tõuske üles, MAGAJAD!" Vahel oli tal ka kaasas mängupasun, mida ta siis mõnuga puhus :D Ikka selleks, et ma tuleks juba üles ning temaga kööki kohvilaua taha maailma asju arutama. Mida ma ka muidugi tegin, kuna ma ei tahtnud kaotada ühtegi minutit nii fantastilise inimese seltsist.

Pärast jalutasime koos poodi ja arutasime tee peal asju edasi. Ka siis, kui juba ülikoolis käisin, eelistasin alati isa seltsi. Mõni boifrend oli päris kade, aga mind ei huvitanud. Rakvere inimesed ikka teadsid, et see kahekümneaastane noor tšikk käib igal pool koos oma isaga, aga mõni võõras jäi küll vahepeal vaatama, et issand, nii vanal mehel nii noor kaaslane. Eriti, kui isal oli veel Batmani särk seljas. Isa armastas kanda värvikaid Ameerika särke ning nooruslikke teksapükse. Ka veel kaheksakümneaastaselt. Ta oli selles mõttes täiesti eatu.

Ja see tema huumorimeel! See oli täiesti legendaarne. Loendamatruid kordi me naersime koos nii, et silmad märjad. Temaga oli kogu aeg lihtsalt nii lõbus, sest alati oli tal varrukast kas mõni päriselt naljakas anekdoot võtta või oli tal rääkida mõni naljakas lugu. Kas Albikära Antsust või kellestki muust, sageli olid need lood eestiaegsed. Oma vangla aastatest rääkis isa ka, ta ei peitnud üleelatut endasse, vaid jutustas lahkesti edasi. Kuidas ta Siberis esimest korda kakles nii, et prillid läksid katki, aga tänu sellele pälvis laagrikaaslaste usalduse. Kuidas tegelikult olid need vene pätid, kellega ta koos istus, toredad sellid ning kuidas mõnega neist jäädi sõpradeks pikaks ajaks. Kuidas tal oli tekkinud seal kaugel Venemaa avarustes pruut, kelle ta oli lubanud Eestisse järele kutsuda, aga pidi lubadust murdma, kuna Tartu tüdrukud olid palju ilusamad :D Kuidas nad sõber Otiga mööda Riia tänavat üles tulid ning täiesti kõrist "Hõissa kauboi'd" laulsid - nõnda, et mõni tegi akna lahti ja viibutas rusikat :D

Ohjah, isast võiks terve raamatu kirjutada ja ma arvan, et ühel päeval ma teen seda. Aga ikkagi meenub mulle temaga seoses peamisena see tema lõputu heatahtlikkus - asi, millest mu arust on praeguses maailmas kõige rohkemn puudu.