Roosi on pool aastat koolis käinud ning selle ajaga õppinud mängima nii kitarri kui trummi. Ja mis kõige vahvam - trummi meisterdasid lapsed valmis ise. Seejärel õpiti isetehtud instrumendil mängima.
Nüüd teevad nad kõik koos tamburiini ning õpivad sellega mängima.
Kooris laulmist meil siin pole, aga muidugi ei ole meil ka laulupidusid. Eesti lapsed laulavad seevastu väga palju, seda juba nõukaajast, mil muusikatundide sisu oligi tund aega järjest koos laulmine, mis mind kohutavalt närvi ajas. Mulle tundubki, et Eesti muusikaõpetus on siiamaani nõukaajas kinni, kuna ka nüüd on põhirõhk laulmisel. Mida siis peavad tegema need, kellele laulmine ei meeldi, nagu näiteks mina? Kooli muusikatunnis ma lihtsalt maigutasin suud.
Lapse muusikakooli panek on aga väga tüütu ja lapsele maru väsitav, kui ta peab pärast kooli veel muusikakooli vantsima ning seal pingutama. Miks ei võiks pillimängu põhitõdesid õpetada koolis? Ja siis kui on mingi eriti musikaalne laps, siis tema võib käia muusikakoolis. Eestis käivad aga vist suht kõik, vähemasti minu tuttavad on kõik oma lapsed muusikakooli pannud :D Kuna koolides pillimängu ei õpetata ning vanemad tahavad, et laps mingitki pilli mängima õpiks.
Et peaks pausi selle nonstop lõõritamisega ning õpiks äkki vahel mingit pilli ka koolis?
1 kommentaar:
Lapse muusikakooli panek on aga väga tüütu ja lapsele maru väsitav, kui ta peab pärast kooli veel muusikakooli vantsima ning seal pingutama.
-----
Meie lähilinnakeses tähendab muusikakoolis käimine seda, et laps astub välja ühest (kooli) uksest ja sisse teisest (muusikakooli) uksest. Tüütu ja väsitav? Kui puudub huvi (ainult "lapsevanem tahab"), no siis ilmselt tõesti.
Aga muidu... Me käisime Tallinnas (kuna need huviringid, mis meid huvitasid, toimusid koolist kaugemal) huviringides nii, et pidime liinibussiga sõitma. Läksime kõigepealt koju, sõime (sõltuvalt huviringi algusajast, vahel jõudsime ka õppida)- ja siis saime tänavanurgal kokku ja läksime. Kuigi huviringidesse minekuks tuli kaugemale minna, et häirinud see meid üldse, sest koos sõbrannadega huviringides käimine oli alati väga lõbus - kõik sellest, nii minek, seal olek kui ka sealt tulek. Tülpinud vantsimine mul kohe üldse ei seostu, see oli tore elu meil. Suveks läksime suvitama laiali ja kirjutasime üksteisele kirju (paberil, muidugi).Sügisel oli nats kahju (noh,et vaheaeg läbi saab) - aga rosinaks Tallinna tulemisel oligi see, et jee, siis saame ju jälle kokku ja koos käima hakata!
Minu lapsed muusikakoolis ei käi. See pole olnud mingi põhimõte, aga kujunenud nii, et nad on valinud endale teised tegevused. Kooris laulavad - üks poiste- ja teine mudilaskooris.
Koorid on tänuväärsed selle poolest, et seal saab ka tagasihoidlikum laps (kes üksi lavale minna ei taha, aga laulda meeldib) laulda. Nii et ma saan täitsa aru, miks on koorid Eestis nii kanda kinnitanud...
Postita kommentaar