Läheme aga edasi! Ma saan aru, et kuna Eesti ühiskonnas pole harjutud puuetega inimeste teemal kõnelema, siis osadel on piinlik. Pole midagi, läheme aga edasi, peate ära kannatama! :)
Ja kuna rahva seas levib müüt, et puuetega lapsed sünnivad vaid neil, KES TARVITAVAD AINEID, igaühe vanaema ja vanaisa, ema ja isa, on neid jutte rääkinud, siis loomulikult EI SAA SEE JUHTUDA MINU LÄHEDASEGA. EI ILMAS!
Aga kummatigi nii vahepeal juhtub. Täiesti normaalsetel, karsketel ja korralikel noortel inimestel sünnib PUUDEGA LAPS. Appi, issand, mõtlete teie. "Kindlasti tarvitasid mingeid aineid! Teame, teame, ega sellistest asjadest ju ei räägita! Võib-olla jõid raseduse ajal? Midagi seal PIDI olema, kuna NORMAALSETEL INIMESTEL JU PUUDEGA LAPSI EI SÜNNI!"
Algavad ka olümpiamängud nimega "kes on rohkem süüdi." Ema suguvõsa teab, et isa suguvõsa on süüdi, isa suguvõsa teab, et ema suguvõsa on süüdi. Arutatakse hasartselt selle üle, kumma suguvõsas on rohkem alkašše ja narkareid, kelle tõttu geenifond sellise põntsu sai.
Tegelikult ei ole muidugi keegi süüdi. Vahel nõnda LIHTSALT JUHTUB ning see pole ka mingi tragöödia. Puudega laps ei ole loodusõnnetus, vaid lihtsalt teistmoodi inimene. Loodus ei ole isegi mingit "viga" teinud, vaid lihtsalt ongi siia maailma sündinud teistest erinev inimene. Mis on okei, kuna erinevus rikastab maailma.
Levinud müüdi kohaselt on aga puudega inimese sünd siia maailma suur tragöödia ning nii on esimene instinkt ootuspäraselt KAASA TUNDA. Nutta löristada, pead vastu seina taguda, kõva häälega karjuda. Võidu leinata.
Kuna aga see võidu leinamine on väga tüütu tegevus, siis paljud inimesed pigem hoiduks sellest ja nii on kergem... puudega lapse vanematest lihtsalt kaugele eemale hoida. Mitte helistada, isegi mitte kirjutada. Võimalusel teisele poole teed minna.
Sest kust sa tead, kuidas on õige leinata, eks ole? Kas nutta minooris või mažooris? Kas need pisarad üldse õigel ajal tulevad? Pärast teine veel solvub ja siis on mõlemal piinlik. Piinlikkustunne on aga ju eestlase arvates kõige hullem asi siin maailmas.
MIDA SIIS TEHA? Peita pea liiva alla ja loota, et küll see lähedane ükspäev ise räägib, kui tahab? Parem, kui ei räägiks üldse ja läheks lihtsalt ise oma saatuse poolt määratud tragöödiaga edasi?
Ütlen ausalt - ka minu lähedastele ei olnud Juuli diagnoosiga tuttavaks saamine kerge. Osad hakkasid kohe ravivõimalusi guugeldama ja mulle saatma. Osad hakkasid otsima süüdlast. Osad lohutasid, et "ju siis nii pidi minema." Osad ütlesid, et "vähemasti nuku välimusega." Osad ei öelnud mitte midagi.
Mu kõige parem sõbranna, kel sündis samal ajal terve laps, kirjutas: "Ma kardan, et ma ei tea, mida öelda, mis on õiged sõnad."
See oli aga kõige parem sõnum üldse. Ma ei tea, mida öelda. Kardan, et ütlen midagi valesti. Paremini poleks saanud öeldagi. Ta ei sulgenud ust, vaid jättis selle lahti ja me oleme sõbrad siiamaani.
See olekski minu soovitus:
A Ära kao ära
B Ära guugelda ravivõimalusi - vanemad on end ise hulluks guugeldanud
C Ära otsi süüdlast - seda ei ole
D Ära ütle, et "küllap nii pidi minema." Ei pidanud
Kui sa tunned, et tahaksid midagi öelda, siis ütle, et maailm on tänu erilistele inimestele rikkam, et erinevused rikastavad maailma. Ja kui sa tunned, et ei oska midagi öelda, siis nii ütlegi.
Olulisim tarkus - arvesta, et see võib juhtuda sinu lähedasega.
Pildil Juulike diagnoosi saamise ajal. Osad ütlesid, et "vähemasti on ta nuku välimusega." Ongi :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar